Eestlane päästis kaks kosmonauti

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Bajkongõri (Baikonuri) kosmodroom.

FOTO: Reuters / Scanpix

Haapsalu külje all elav Imre Raidla on paremini tuntud raadiohääle ja bluusimehena. Kuid vähesed teavad, et 52-aastase mehe eluloos on peatükk, kus tema terav muusikukõrv päästis surmast kaks nõukogude kosmonauti.

Müstiline ja imeline juhtum, millest ta iial enne avalikult rääkinud pole, ei anna Imrele tänini rahu. Lugu algas, kui Põlvast pärit poiss sattus 1975. aasta novembris aega teenima Eestist 3000 kilomeetri kaugusele Põhja-Kasahstani, teatas ETV saade «Pealtnägija».

Sõjaväeosa number 21730 baseerus Kustanai lennuväljal, mis sarnanes omaaegse lennubaasiga Haapsalu kõrval Kiltsis.

Pärast erikoolitust määrati Raidla koos kuue teenistuskaaslasega maandumisraja otsast kolm kilomeetrit eemal stepis asuvasse peilingaatoripunkti.

Vene sõjaväeargoos «totškaks» kutsutud ja teistest eraldatud punkt tegutses nagu majakas mere rannal, mille töö oli õhulaevad turvaliselt tagasi aerodroomile juhatada.

«Töö lokaatoris seisnes selles, et istusid seal ekraani taga, seal olid väikesed täpikesed, millest ma alguses mitte midagi aru ei saanud, missugune see õige täpp on, missugune see vale täpp on. Aga pikapeale harjus sellega ära ja siis see ringiratast käis seal ja siis me, iga kord see täpp nihkus edasi ja meie pidime ütlema, kuhu ta nüüd nihkus - kas ta läks õigesse suunda või valesse suunda,» rääkis sõjaväekaaslane Uno Salumäe.

Tolle aastakäigu nekrutite hulgas sattus Kustanaisse trobikond eestlasi, kuid just Uno Salumäe ja Imre Raidla määrati ühte punkti. Nende hoole all olnud aparaadid nägid õhuruumi rohkem kui 300 kilomeetri kaugusele ja mõnikord tuli taevas korraga juhendada mitutkümmet lennukit.

Salumäe sõnul ei tohtinud nad kellelegi mitte midagi rääkida ning pidid ka paar korda aastas andma allkirja kinnitamaks, et nad vaikivad.

Kuid reamees Raidla rikkus seda keeldu ja kirjutas 1976. aasta augustis kodustele uuest põnevast ülesandest. Tänu Imre isa pedantsusele on kiri siiani alles. Tagasihoidlik «totška» sai rolli nõukogude kosmoseprogrammis.

Nõukogude Liidu tähtsaim kosmodroom Baikonur asus eestlaste teenistuspaigast 600 kilomeetri kaugusel ja rakettide stardid olid palja silmaga näha.

«Jah, ma mäletan, me vaatasime seda väljas kõik õhtu hilja. Me ei osanudki seda oodata, aga keegi sattus kogemata lihtsalt välja ja kutsus meid ka vaatama siis, kuidas taevas muutub, nii õhupalli kujuliselt muutub kollaseks ja see õhupall nagu läks järjest suuremaks, suuremaks, suuremaks ja lõpuks läks nii kõrgele, et enam nagu ei teinudki vahet enam, kus on,» meenutas Salumäe.

Kui Ameerika astronaudid maandusid merre, siis nõukogude kosmonaudid üldjuhul Kasahstani steppi. Atmosfääri läbinud kosmosekapsli täpne trajektoor ja maandumiskoht tuvastati sääraste aparaatidega nagu Raidla peilingaator.

«Hakkasidki asjad minema niimoodi, et neid tuli seal, neid sputnikuid ja igasugu tehiskaaslasi alla ikka ridamisi, ütleme. Ikka alatasa tuli neid alla seal,» rääkis Raidla.

Kõik läks libedalt, kuni ühe pakaselise päevani 1977. aasta veebruaris.

«Ühel lõunasel või natuke pärastlõunasel ajal anti käsk, helistati komandopunktist, kõik aparaadid tööle panna,» meenutas Raidla.

«Hoiatati ette, et tulevad meile hästi kõrged ülemused. Miks nad tulevad, seda ei öeldud minu mäletamise järgi küll mitte,» ütles Salumäe.

«Hakkasime siis jälgima ekraani. 44'20'' Mina istusin seal 2 tundi täielikus vaikuses, ühtegi piuksu kusagilt ei tulnud, ekraan oli tühi, vahtisin silmad punnis seda,» rääkis Raidla.

«Korraga hakati helistama komandopunktist. Ja helistama hakati mingi no 3-5 minuti tagant, sealne dispetšer: «Noh Raidla, kuidas on? Uudist on midagi?» Ma ütlesin, et: «Külm on». jube külm ilm oli tookord,» ütles Raidla.

Oli selge, et midagi on korrast ära. Lokaatoripunktis olijad taipasid, et signaal, mida paaniliselt oodatakse, on maanduv kosmoseaparaat, mis on kursilt kõrvale kaldunud. Ka Raidla ekraanil valitses tühjus.

«Ma vastasin ikka - pole midagi. Ja nii kui ma selle sain ära öelda, no mingi kord ühesõnaga, nii korraks lõi ühe pisikese kiire välja. Ainult mingi sekundi murdosaks,» ütles Raidla. «Kandsin kohe ette telefoni teel. Andsin koordinaadid, kellaaja nagu ette oli nähtud.»

Selgub, et eestlane oli ainus, kes sähvatust ekraanil märkas. Tema antud suuna põhjal leitakse kosmosekapsel lõpuks Arkalõki nimelisest asulast 37 kilomeetrit kirdes. Lugu on seda imelisem, et Raidla aparatuur poleks tohtinud üle 350 kilomeetri näha, kuid Arkalõkini on maad üle 400 kilomeetri.

Kaks armeekaaslast pole 20 aastat teineteist näinud, kuid Uno Salumäe mäletab kosmonautide päästmise lugu hästi.

«Imrest sai pärast seda päris nagu võib öelda kangelane lausa kohe. Teda tunnustati. Seal käis fotograaf, tehti seinalehte pildid. Rivistus oli. Rivi ees, kutsuti Imre rivi ette. Seda ma mäletan ka jälle,» ütles Salumäe.

«Väeosa ülem ütles, et kui meil poleks selliseid soldateid väeosas, siis me oleksime kaotanud tõenäoliselt, või võib-olla kaks oma seltsimeest. Nad oleksid lihtsalt sinna steppi ära külmunud,» arvas Imre.

Ametlikult vaikiti kosmonautidega juhtunud apsakas maha ja selle kohta pole teadaolevalt ühtegi avalikku dokumenti. Seetõttu pole kindlalt teada, kelle elu Eesti raadiomees päästis. Ka Imre vanematele Põlvasse saadetud tänukirjas pole sõnagi sellest, mis täpselt juhtus.

Küll annab kiri, mis dateeriti 26. veebruaril 1977, huvitava juhtlõnga. Nimelt on Raidla teinud detektiivitööd ja arvab, et stepist korjati toona üles kosmoselaeva Sojuz 24 ekipaaž: komandör Viktor Gorbatko ja pardainsener Juri Glazkov. Nende lend startis Baikonurilt 7. veebruaril 1977, põkkus orbitaaljaamaga Saljut 5 ja maandus ametlikel andmetel 25. veebruaril. Kuna kosmoses tehti bioloogilisi katseid, on sellest lennust väga vähe teada.

Üks kahest Sojuz-24 kosmonaudist on tänini elus. Pealnägijal kulub kolm nädalat, et leida üles ja saada ühendus hetkel Krasnodaris viibiva Viktor Gorbatkoga. 74-aastane kahekordne N. Liidu kangelane kuuleb esimest korda, kui juuksekarva otsas tema elu rippus.

«Võib olla. Ma ei tea, kes esimesena kuulis. Ma kuulen praegu esimest korda, et ta oli esimene. Võib olla. Ma ei oska seda kinnitada ega ümber lükata,» ütles Gorbatko.

Gorbatko sõnul põhjustas kriitilise olukorra just väga halb ilm. Pärast seda intsidenti täiendati lennuriietust nõnda, et see kannataks ka külma. Endine kosmonaut tänab eestlasest elupäästjat.

«Suur tänu talle. Elada ju tahaks, eriti kui naased maale, ükskõik kui halb on enesetunne, aga kõige suurem rõõm on, kui laev maandub. Ma ütleks - aitäh, et sa maailmas olemas oled,» ütles Gorbatko.

Sellel lool on ootamatu epiloog. Kindralmajor Gorbatko, kellest tänaseks on saanud muuseas Venemaa Filatelistide Liidu president, saatis 2006. aasta detsembris seoses monumenditeemaga kirja president Toomas Hendrik Ilvesele, kus muu hulgas seisab: «Venemaa ei olnud Eesti suhtes mitte kunagi okupant. Ainult Nõukogude Liidu koosseisus sai vennalik Eesti tõeliselt vabaks, iseseisvaks ja sõltumatuks kolhoosi-tööstuslikuks vabariigiks.»

Haapsalu muusik tunneb end sellest puudutatuna, aga ei leia, et päästis vale mehe.

Tagasi üles