Kunksmoori ja kapten Trummi, Arabella ja Taaniel Tina, kalli härra Q ja Paula, samuti Rein, Mihkel ja Piret Raua ema Aino Pervik tähistab homme 75. sünnipäeva. Sel nädalal ilmus trükist ka tema lasteraamat «Suleline, Puhuja ja must munk». Usutles Rebekka Lotman.
Aino Pervik näeb välja hästisäilinud 55ne. See ei ole kompliment, see on üllatus temaga kohtumisel. Mis ta nüüd nii väga üllatus on. Juba telefonis oli tal tegelikult väga noor hääl. Veel noorem. Ma tahtsin ema küsida.
Teine oluline tähelepanek: proual on huumorimeelt. See jutt siin all võib ju tõsine tunduda, aga silmanurgas on Aino Pervikul alati kaval säde.
Lõite oma abikaasa Eno Rauaga kõik need heas mõttes hullud tegelased, kelleta minu ja veel mitme põlve lapsed ei kujutaks lapsepõlve ette Kunksmoor, Trumm, Naksitrallid, Arabella, Sipsik. Kas arutlesite omavahel nende tegelaste üle?
Arutlesime rohkem Eno tegelaste üle, sest Eno oli sotsiaalsem ja meeleldi arutas oma asju. Lugesime oma raamatuid lastele ette. Meil oli kombeks üldse enne magamajäämist lastele lugeda. Rein on Mihklist seitse ja Piretist kümme aastat vanem. Kui me väiksematele, kes veel lugeda ei osanud, ette lugesime, tuli Rein kuulama. Ilmselt oli selles midagi hubast ning kui Rein ise väike oli, siis loeti talle.
Näiteks minu raamatus «Arabella, mereröövli tütar» on koht, kus mereröövlid käivad Lendaval Hollandlasel ja tulevad tagasi ning on kuidagi vapustatud ja muutunud, aga täpselt ei ole seletatud, mis juhtus siis Mihkel, ise veel päris pisike, ütles: «Niisugust raamatut lastele ei tohi kirjutada!» Siis lisasin annotatsiooni märkuse, et see ei ole mõeldud väga väikestele lastele.
Kust Arabella tuli?
See tuli ühel varasel hommikutunnil. Mul tekkis küsimus, mismoodi on olla laps, kui isa on kurjategija. Sealt hakas mõte hargnema. Mulle tundub, et on mitmeid probleeme, mida on lihtsam lahendada muinasjutu või fantaasiaga kui realistliku kirjandusega.
Mu raamatutega on nii, et ma kuskilt alustan ning sündmuste- ja karakteriloogika liiguvad ise edasi. Enam-vähem ma muidugi tean, kuhu ma tahan välja jõuda. Fantaasiat tuleb natuke kontrolli all ka hoida, mõnel kirjanikul juhtub vahel, et fantaasialained löövad üle pea.
Kas teil on alati enne mingi sõnum, mida te raamatusse kirjutama hakkate?
Olen vaadanud, et vastutuseteema on mu raamatutes valdav. Arvangi, et inimene peab ise vastutama oma tegevuse eest. Näiteks Kunksmoor vastutab elava looduse eest, Arabellas on vastutus elu ees, ka Sookolli raamatus on väga oluline teema vastutus.
Milline oli selle kodu õhustik, kus te Eno Rauaga need tegelased lõite?
Oli palju humoorikat kõnepruuki. Usun, et meil oli ka suhteliselt hea eestikeelne jutt. Meie lapsed õppisid kodus enam-vähem korralikult rääkima. Mihkel ütleb selle peale, et liitlausetega. (Naerab.)
Väga oluline on, kuidas kodus räägitakse, kõnestiil ja kõnepruuk. Kindlasti ei pea see olema kirjanduslik, see oleks üle pingutatud, kantseliit veel vähem. Mulle üldiselt meeldib släng, eriti kui seda kasutatakse loovalt. Mõnikord on vaimukaid slängituletusi, aga arvan siiski, et keel peaks olema nüansirohke ja sõnavara mitmekesine.
Miks eesti filoloogia praegu nii ebapopulaarne eriala on?
Ilmselt on aeg selline. Praegu on kehvad ajad eesti keele ja kultuuri jaoks. Aga mulle tundub, et noored eesti kirjanikud, just mehed, hakkavad asja käsile võtma.
Ma ei tea, mida noored praegu kõige meelsamini õpivad, üksvahe nad läksid juurasse ja majandusteaduskonda ja suhtekorraldusse, mis on mu meelest ka omakorda huvitav.
Meedia on popp.
Meedia huvitab tegelikult mind ka, oleksin võib-olla soome-ugri asemel meediasse üritanud minna, see on ju sama teaduskond, aga meie ajal ju veel meediat ei olnud.
Kui kirjastamine vabaks läks, hakkas robinal uusi kirjanikke tulema. See aeg hakkab vist mööda saama, kus kõik tahavad raamatuid avaldada, olla kirjanikud?
Kui kirjastamine vabaks läks, siis kirjanduse kvaliteet muutus kehvemaks. Praegu on lastekirjandus taas õide puhkenud, ka proosas ja luules on huvitavaid autoreid tulnud.
Võib-olla oli algul okk, ühiskonnas valitses arvamus, et peab olema kohutavalt patriootlik, rääkima eesti rahva kannatustest. Intelligentse kirjaniku jaoks liiga lihtne lahendus. Kõik pidid end veidi koguma selles uues ajas. Nüüd hakkavad elujooned välja kujunema.
Olete kirjutanud igas vanuses inimestele lastele, noortele, täiskasvanutele, aga jäänud siiski laste juurde. Miks?
Mul lihtsalt tulevad lasteraamatud kõige paremini välja. Olen leidnud parima kontakti lapslugejaga, kusjuures meeldib kirjutada just kuni kümneaastastele, muinasjutuealistele.
Mille poolest erinevad tänapäeva lapsed eelmiste põlvede lastest?
Lapsed erinevad lihtsalt oma elutingimuste poolest, aga elutingimused tähendavad ju ka erinevaid võimalusi, erinevaid sihiseadmisi, erinevaid eelistusi muusikas, kirjanduses. Ma arvan, et nad sünnivad siiski samasugustena.
Kas katsetate oma praeguseid raamatuid lastelaste peal?
Kolmapäeval ilmus mul raamat «Suleline, Puhuja ja must munk», see on teine osa raamatule «Maailm Sulelise ja Karvasega», mis ilmus aastal 2000. See raamat on mulle endale väga armas, aga jäi tähelepanuta. Tollal hakkas see Harry Potteri aeg ka pihta. Vaat selle raamatu esimene lugeja oli Reinu vanim laps Juhan, kes oli siis parajas vanuses. Juhanile meeldis ja Juhan pidevalt tuletas mulle meelde, et kirjutaksin edasi nendest tüüpidest, mida ma tegingi. Ütlesin, et kui selle valmis saan, oled sina liiga suur. Nüüd Juhan lõpetab keskkooli.
Aga nüüd on lastest selle raamatu esimene lugeja Paul, Pireti poeg, ja talle ka meeldis. Paul sai selle ema Pireti käest, kui Piret seda illustreeris.
Tütar Piret on paljude teie raamatute illustraator, lisaks mainituile näiteks Paula-sarja oma. Kuidas koostöö algas?
See tundus väga loomulik. Tema tahtis minu pilte teha ja mulle meeldisid ta pildid, ning õnneks olid mul kirjastusega sellised suhted, et sain ise valida, kelle pildid tulevad. Aga nüüd on Piret ise hakanud kirjutama ja tal ei ole enam palju aega.
Praegu on ta lisaks Ilona Martsoni asemel Tähekese peatoimetaja. Paula-raamatutest on mul veel kaks ilmumata ja selle «Sulelise ja karvase» raamatu pilte tegi ta öösiti ja pühapäeviti. Ta töötab kole põhjalikult, teeb pilte ümber.
Kas teete oma tekste ka ümber?
Üldiselt küll, ja mulle on arvuti tohutult meeldiv tööriist, selle poolest, et on nii kerge ümber teha.
Enne arvutit töötasite trükimasinaga?
Ei! Pliiatsiga. Siis ma parandasin, tegin nii palju parandusi, et millestki aru ei saanud. Siis lõin masinal ümber ja jälle parandasin. Kuni lõpuks keegi professionaalne masinakirjutaja kirjutas selle ümber.
Arvutiga vahel teen mingist tekstist koopia ja jätan puutumata, teist siis hakkan parandama. Nii ma töötan.
Kas kirjutamine on teil osa päevarutiinist?
On küll. Mulle meeldib kirjutada, ma kirjutan hommikuti, tõusen vara. See algas, kui Eno Raud sai halvatuse. Kolmest lapsest vanim, Rein, oli abituuriumis, Piret esimeses klassis, Mihkel oli kümnene. Ja haige mees... hirmus palju oli kodus tegemist. Rein aitas palju, ta õpetas isa uuesti kõndima. Tal oli massi rohkem kui mul.
Meil juhtus Enoga kord isegi nii, et ta kaldus teisele poole kukkuma. Ja kukkuski. Ja mina lendasin veel üle tema pea. Aga Reinuga nad tasakaalustasid üksteist.
Ma lihtsalt pidin vaimset elu ka elama selle kõrvalt, aga õhtuti olin nii väsinud, et ei jaksanud. Siis hakkasin kell kuus tõusma. Üheksa paiku tõusid teised.
Kirjutate siiani iga päev?
Jah. Alati küll mitte ilukirjanduslikku teksti, vahel artikleid, vahel tuttavatele kirju.
Sageli on teie tekstides absurdielement sees, näiteks teie novellides.
Jah, seal on küll. Mulle on meeldinud nii kirjutada.
Absurd käib terve mõistusega käsikäes?
Usun küll. Tänapäeval leiab suurem osa mõtlejaid, et elus on suur osa absurdi. Inimeste omavahelised suhted mingis kohas kokku joostes on lihtsalt absurdsed.
Kas loete palju filosoofe?
Olen neid lugenud, aga mitte viimasel ajal. Olen lugenud Kanti «Prolegomena» läbi, aga pean ütlema, et see oli väga suur pusimine.
Jõudsin niisugusele järeldusele, et Kant mõtleb väga realistlikult, võib-olla ka ateistlikult, aga ta ei taha mingil juhul religioonist või usust loobuda.
Teie olete religioosne inimene?
Ei ole. Ma lihtsalt pole suuteline midagi uskuma, olen umbusklik. Sellega seoses ei ole ma endale jumalat leidnud. Aga ma ei ole ka ateist. Mul ei ole ühegi jumala vastu midagi, kui ta just inimohvreid ei nõua. Kõige sümpaatsemana tunduvad budistid, aga ma ei ole süvenenud ühtegi religiooni väga põhjalikult.
Millist kirjandust te praegu meelsasti loete?
Elulookirjeldusi. Hiljuti lugesin Simon Sebag Montefiore raamatut «Stalin. Punase tsaari õukond» ja Traudl Junge mälestusi «Kuni viimse tunnini», see on raamat Hitleri elust.
Mulle meeldib lugeda selle kohta, mis toimus minu eluajal, aga millisele informatsioonile mul ei olnud tollal ligipääsu. Ma mõtestan tagantjärele ka oma elu, mõtteid ja käike.
Olete kirjutanud Loomingus Euroopa faismi ja bolevismi kogemusest. Need kogemused on ka teie isiklikus ajaloos. Kuidas need mugandumata üle elada?
Teate, ma olin ikkagi väga noor siis ja täis sellist vaimu, et ma pioneeriks ei astunud ja komsomoliks ka ei läinud, kuigi hiljem ülikoolis oli suurem osa minu kursusekaaslasi juba komsomoli läinud.
Arvan, et mul oli lihtsalt õnne. Sattus nii, et küüditamise ajal oli mu isa just viidud üle kolmteist kilomeetrit eemale vallamaja juurde, seal oli ka arstipunkt. Autoga see midagi erilist ju sõita pole, ei olnud kedagi, kes öelnuks, et tuleb sinna sõita.
Kas saite juba siis aru, milline vedamine see oli?
Oh ei, ma olin ju ainult kaheksane. Mulle ei räägitud neid asju.
Kui oli teine küüditamine, siis mu isa oli tagasi Järvakandi Tehastes ja siis ei olnud meid nimekirjas. Mulle on jäänud mulje, et paljudes kohtades koostati neid küüditajate nimekirju nii, et saadi lahti tülikatest inimestest ja säilitati need, keda vaja läheb. Velskrit oli lihtsalt vaja.
Mu ema rääkis, et küüditatud oli üks naine, ma ei tea, kas kolme või isegi viie lapsega, väga vaene üksikema, kes lihtsalt oli käinud kohalikele võimudele sellega väga närvidele, et vajas abi. Ema rääkis, et oli veel viinud neile minu väikseks jäänud riideid sinna küüditamiskohta.
Kuidas möödus teil Teine maailmasõda?
Teise maailmasõja käigus sain teismeliseks. Ma räägiksin, mismoodi mu elu siis oli. Järvakandi Tehastes oli mu isa velsker. Elasime ambulantsi kõrval, nii et elutoast läks uks ambulantsi.
Isa lubas mul teinekord tulla vastuvõtule istuma ja vaatama. Mind see huvitas. Loomulikult tahtsin kangesti arstiks saada. Hiljem valisin küll teisiti. Tollal muidugi polnud kõiki asju mis tänapäeva noortel, ma lugesin ääretult palju.
Järvakandis oli kooliraamatukogu jäänud esimesel nõukogude aastal puhastamata, seal oli igasugust kirjandust, mis hiljem välja praagiti. Järvakandis oli ka haridusseltsi raamatukogu täiskasvanuile. Mu ema oli seal lugeja.
Käisin tihti seal raamatuid vahetamas, ema näpunäidete järgi viisin ja tulin raamatukoormaga tagasi ning lugesin ise ka neid. Mäletan, et kui seitsmendas klassis viimases minu jaoks Järvakandis üks õpetaja küsis, mis mu lemmikraamat on, vastasin, et Dostojevski «Alandatud ja solvatud».
Kes teie ema ametilt oli?
Ema oli kodune, aga hiljem, kui tuli teine Nõukogude aeg ja nõuti, et kõik peavad tööl käima, siis hakkas ta vastuvõtuõeks ja hiljem oli Järvakandis haiglaõde.
Mis sai Järvakandist lahkudes?
Hiljem käisin Tallinnas koolis, olin suhteliselt väljapaistmatu. Seejärel läksin Tartu Ülikooli ja seal läks ka elu kuidagi nii, et ma ei torganud silma. Tollal kõrgkooli lõpetajad ju määrati kohtadele.
Seal oli suur komisjon, kus olid kõik ülikooli parteiorganisatsioonide esindajad ja komsomolide esindajad ning nende asutuste esindajad, kes soovisid töötajaid saada.
Imelik küll, aga mind tahtis piirivalve. Kuivõrd olin soome-ugri filoloog ja rääkisin soome keelt ning tulin üldse keeltega hästi toime, siis võib-olla see meeldis neile. Hirm oli muidugi suur, sest mind oleks ilmselt Karjalasse Soome piirile saadetud. Elu oleks muidugi hoopis teistmoodi kulgenud, kui ta lõpuks läks.
Juhtus nii, et piirivalvurite auto oli sattunud tee peal avariisse, ning kui olin komisjoni ees ja kõik teadsid, et piirivalve mind tahab, ei julgenud keegi midagi öelda, oli piinlik vaikushetk.
Mind tahtnuks ka Eesti Riiklik Kirjastus, kellega professor Ariste oli mind tutvustanud. Paul Ariste hoolitses alati oma üliõpilaste eest. Keegi ei julgenud midagi öelda, kuni lõpuks Karl Siilivask, meie teaduskonna partorg, kui ma ei eksi, ütles, et las ta siis läheb sinna kirjastusse. Seega Siilivask otsustas mingil määral mu edasise elu.
Praegu on väga levinud Nõukogude nostalgia, et võipakk maksis siis 68 kopikat. Millest see tuleb?
Ei oska arvata, millest see tuleb, kõik inimesed nostalgitsevad oma iseloomu ja kogemuste piirides. Mina pean ütlema, et ega seda võipakki olnud sugugi alati kerge poest leida. Olen seisnud võisabas, kus mind oleks pikali löödud, kui sein poleks vastu tulnud. Igasuguseid aegu on olnud.
Kuigi elu pole lihtne olnud, on teie tütar öelnud, et te ei kurda kunagi. Mis tuge annab?
Ma olin neliteist, kui tulin kodust ära, linna kooli õppima. Algul oli see mulle raske, sest ma olen ainus laps ja emaga oli ääretult lähedane suhe. Siis mul polnud kellelegi kurta ega toetuda. Ju ma siis harjusin ise toime tulema.
Ja mis see kurtmine annab. Teeksin teise inimese tuju ka pahaks. Mul oli kodus tunduvalt optimistlikum meeleolu, kui ma ei jaganud lastega kõike seda muret, mis mul oli. Reinust oli muidugi esimesel aastal, kui Eno Raud haige oli, suur abi, järgmisel aastal läks ta ära Leningradi.
On teil praegu oma lastega lähedased suhted?
Üldiselt küll, aga lastel on hirmus palju tööd ja vähe aega, aga me helistame ja räägime õhtuti.
Kas te olete oma laste valikuid usaldanud, kui neil on olnud raske vanus, või püüdsite neid suunata?
Suunata ei püüdnud. Mul ei olnud selleks tollal jõudu. Teiseks ma arvan, et igaüks peab ise tee leidma. Muidugi olin mures Mihkli punkarliku eluviisi pärast, aga ma ei saanud midagi teha.
Soovitan kõigile lastevanematele, et kui tuleb raskeid aegu, on kõige olulisem hoida lapsega sidet, mitte hakata teda tõrjuma ning seletama, kui paha ta on. Oma laps on ikka armas.
Ma arvan, et kõige raskem on praegu neil vanematel, kelle lapsed narkootikume tarvitavad. Ka nendel on kindlasti tähtis püüda hoida lastega nii usalduslikke suhteid kui võimalik. Et lapsel oleks alati, kuhu tulla.
Aino Pervik
Kirjanik, luuletaja, tõlkija
Sündinud 22. aprillil 1932 Rakveres
Erialalt soome-ugri filoloog (Tartu Riiklik Ülikool, 1955)
Oli abielus Eno Rauaga (19281996)
Lapsed: Rein Raud (s 1961) kirjanik, japanist ja Tallinna Ülikooli rektor, Mihkel Raud (s 1969) muusik, Eesti Päevalehe kultuurikorrespondent, Raadio 2 saatejuht; Piret Raud (s 1971) graafik, lastekirjanik, ajakirja Täheke peatoimetaja
Lapselapsed: Juhan (19), Laura Liina (12), Kaarel Eno (10) ja Paul Johannes (7)
Lasteraamatuid:
«Kersti sõber Miina» (1961)
«Rein karuradadel» (1962, koos Eno Rauaga)
«Kunksmoor» (1973)
«Kunksmoor ja kapten Trumm» (1975)
«Arabella, mereröövli tütar» (1982)
«Sookoll ja sisalik» (1986)
«Kallis härra Q» (1992)
«Maailm Karvase ja Sulelisega» (2000)
sari «Paula elu» (alates 2001, viisteist raamatut)
«Suleline, Puhuja ja must munk» (2007)
Luulekogusid:
«Unimetsades» (1977)
«Kiljub ning kumiseb» (1982)
«Kellavalaja» (1985)
«Puusseastuja» (1991)
Romaane:
«Õhupall» (1969)
«Kaetud lauad» (1979)
«Kiikujad väravakaartel» (1989)
«Üks hele valge tuvi» (1995)
Novelle
«Tulesõitjad» (1988)
Tõlkeid:
Kalman Mikszathi «Püha Peetruse vihmavari» (1958), «Must linn» (1966)
Éva Janikovszky «Kui ma oleksin suur» (1980), «Minuga juhtub alati midagi» (1980), «Usu või ära usu» (1980)