Raul Rebane: Mõtete sõda

Raul Rebane
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Raul Rebane
Raul Rebane Foto: Teet Malsroos / SL Õhtuleht

Tänapäeva propagandateooria guru Philip Taylor kirjutab raamatus «Mõtte relvad»: «Mis termineid me ka ei kasutaks, me elame propagandaajastul.» Seesama Philip Taylor viibis Tallinnas mai alguses, mõni päev pärast pronksööd. Ta ütles, et kriisid on head selleks, et nende ajal õpitakse kiiresti. Nüüd sunnitakse ka meid õppima, sest Eestis ei ole infosõdade temaatikasse kunagi eriti tõsiselt suhtutud. Pigem on valitsenud seisukoht «pole näinud, ei usu!». Nüüd puudutab aga ka meedia «sõnasõja» temaatikat päris palju.

Propagandasõda, infosõda, küberrünnakud, psühholoogilised operatsioonid jne on sees pea igas lehes. Paraku tuleb tunnistada, et seoses teema uudsusega tarvitatakse termineid üsnagi vabalt.

Minu loo eesmärk on selgitada, et kuigi sümboolset maailma ei ole näha, eksisteerib ja mõjutab see meie igapäevast elu rohkem, kui ette kujutame.

Ligi 200 aastat tagasi kirjeldas sõjandusteoreetik Carl von Clausewitz sõda kolme sõna kaudu: mass, energia, vahemaa. Nende sõnade kombinatsiooniga kirjeldati sõjategevust tuhandete aastate jooksul (mass mehi liigub teatud vahemaa taha ja ründab vastast tema käsutuses oleva energiaga). Tavasõjas kehtib see siiani, kuigi lisandunud on uusi tegureid.

Infosõjas Clausewitzi mudel ei toimi. Kommunikatsioonitehniliste vahendite arengu tõttu on kaitse- ja rünnakustrateegia palju muutunud. Vahemaa on kaotanud tähenduse ja massi osakaal on tunduvalt vähenenud. Riikidevaheline konkurents ja võitlus ei ole aga kusagile kadunud, vaid otsib uusi võimalusi. See võimalus on info.

Nüüdseks välja kujunenud olukorda võib kirjeldada kui geopoliitilist informatiivset vastasseisu, mis on riikide võitluse tänapäevane vorm ja vahendite kompleks, mida üks riik teise riigi informatiivse julgeoleku rikkumiseks kasutab, samal ajal kaitstes ennast vastaste analoogilise tegevuse eest. Muutunud olukorda kirjeldas rohkem kui 25 aastat tagasi USA president Roland Reagan, kes tavapärastele rahvusliku julgeoleku komponentidele (sõjaline, majanduslik, diplomaatiline) lisas informatiivse julgeoleku mõiste.

Informatiivse julgeoleku valdkondadest (tehniline, humanitaarne) ja objektidest (IT ja arvutisüsteemid, individuaalne ja massiteadvus) tajub avalikkus, et ohustatud on eelkõige IT ja arvutisüsteemid, kardetakse infolekkeid ja võimalusi infovälja tehniliselt mõjutada.

Nüüd on see teema ootamatult aktuaalseks muutunud. Eesti pakub kogu maailma julgeolekuga tegelevatele spetsialistidele suurt huvi – meie arvutisüsteemid on massiivse küberrünnaku objektid. Institutsioonidest on üle mindud erasektorisse, 15. mail korraldati suurrünnak Eesti suuremate pankade vastu. See, et seni on hakkama saadud ja suuri kahjusid ei ole sündinud, on suur tunnustus spetsialistidele. Tavainimene ei saa tavaliselt aru, mida küberrünnak endast kujutab. Aivo Adamson, Hansapanga IT-juht, ütles, et ei kujuta ette olukorda, kus järsku ilmub piiripunkti

10 000 viisata ei tea kust pärit inimest, kes kõik tahavad sisse trügida. Nende isikute dokumentide kontroll ja tagasisaatmine võtab aega, seetõttu võib piiripunkti töö olla häiritud.

Infosõja objekte, eesmärke ja ohte on kirjeldanud üks selle valdkonna juhtivaid teoreetikuid George Stein järgmiselt: «Informatsioonisõja objekt on mõistus, eelkõige nende mõistus, kes võtavad vastu otsuseid. Tekivad valeotsused, kuna tegelikkus on asendatud kellegi poolt alternatiivsega.» 1997. aastal kirjutas Alan D. Campen: «Tulevikus on rahvus, kes ei ole võimeline pidama infosõda, rahvus ilma sõjalise võimekuseta.»

Kui need väited on tõesed, siis eeldab see rahvuslikul tasandil informatsiooni staatuse ümbermõtestamist, sest infoajastu ei suurendanud mitte ainult infoliikumise positiivseid aspekte, vaid suurendas järsult ka ohte. Nende ärahoidmiseks on suur osa maailma riike oluliselt kasvatanud infoanalüüsi võimekust, mille lõppeesmärk on rahvuslik infostrateegia ja struktuurid selle elluviimiseks.

Kuidas suurendada mõju ja mõjutada valikuid, on igasuguse kommunikatsiooni eesmärk. Nüüdisaegse infoküllastuse tingimustes, kui info ei liigu hierarhiliselt ja enamik inimtegevuseks vajalikku teavet saadakse väljaspool võimu kontrolli, on sõnumi edasiandmine seotud hoopis suuremate raskustega kui varem. Oluline ei ole niivõrd tekst, kuivõrd vastuvõtukontekst, huvid, emotsioonid, ideoloogia. Seejuures ei tähenda informatiivne kontakt veel mõju.

Infoväli koosneb massimeediast, kunstist ja poliitilisest kommunikatsioonist, mis kokku tekitavad sümboolse maailma, mis elab oma reeglite järgi ja erineb tegelikust maailmast. Infoväljas ei ole tühikuid – kui seda ei täida ise, teeb seda keegi teine ja see ei pruugi vastata rahvuslikele huvidele.

Tuleb arvestada, et infokaotuse tunnuseid on mõtet otsida eranditult juhtimissfäärist. Kaotaja allutab ennast võitja süsteemile ega saa lähtuda enam oma huvidest, vaid võtab vastu korraldusi, seda teadvustamata.

Rahvuslikul tasandil võivad kaotuse tundemärgid väljenduda pessimismis, lootusetuse tundes, «kõva käe» vajaduses, usaldamatuses institutsioonide vastu, irratsionaalsetes emotsioonipuhangutes jne.

Rahvuslik infoväli vajab loomulikult kaitset ja peaks olema võimeline õigeaegselt reageerima infoohtudele, peab olema kvalifitseeritud adekvaatseks tegutsemiseks kriisiolukordades, aitama luua elanikkonnale sarnast ühendavat maailmapilti ja saavutama esindatuse rahvusvahelises infovoolus.

Eriti keeruline on kujundada säärast maailmapilti, mida demokraatia tingimustes ei ole võimalik teha administratiivselt, vaid ainult väärtustel põhineva sidususe kaudu ning see eeldab kodanikuühiskonna arengut. Ebademokraatlikes riikides luuakse sarnaselt tajutav maailmapilt administratiivselt, massiteabevahendite kontrolli ja suunamise kaudu. Kuidas see praktikas ellu viiakse, on neil, kes jälgivad Venemaa telekanaleid, hiilgav võimalus näha.

Vene infofilosoof Sergei Rastorgujev väidab, et riik on struktuur, mille tugevus koosneb elementide (inimeste) arvust, iga üksiku elemendi funktsionaalsetest võimetest ja elementidevaheliste sidemete arvust ja tugevusest

Arvu ja võimeid kiiresti ei muuda, struktuuri tugevust on võimalik kiiresti nõrgendada suunatud informatiivse tegevusega, kui sidemed puuduvad või on nõrgad. Eriti ohtlik on, kui avalikus teadvuses on palju erinevaid arvamusi rahvusele oluliste minevikuliste müütide kohta, sest vaidlus nende tõepärasuse üle võib destabiliseerida ühiskonda.

Tõnismäel toimunu oli nagu õpikunäide kahe erineva rahvusliku müüdi konfliktist, kus rünnaku objektiks olid just inimestevahelised sidemed. Rahvad loovad oma müütide kaitseks pühade tekstide ja pühade objektide võrgu ja kui seda toetab piisavalt tugev interpretaatorite süsteem, siis tihti ei valita vahendeid, et oma tõde kaitsta. Selliste sündmuste eelduseks on kommunikatiivselt aktiviseeritud ühistunne, mis ühte punkti suunatuna võib esile kutsuda väga suuri muutusi või tugeva resonantsi.

Ka meie sündmused baseerusid resonatiivsetel tehnoloogiatel ja lühikese ajaga võisime tähele panna, et edukast kohalikust insenertehnoloogilisest operatsioonist sai rahvusvahelise tähendusega suursündmus, kus võitlused toimusid nähtamatutel sümboolsetel väljadel.

Veelgi tugevam afekt oli našistide tegevusel Eesti saatkonna piiramisel, kus noorukite hästi organiseeritud ja planeeritud «püha viha» eesti fašistide vastu muutus mõne päevaga rahvusvahelise poliitika oluliseks teguriks.

Üleminekuriik, ka Eesti, on nähtus, kus mingi suure sotsiaalse vapustuse tulemusena katkes suur osa eelnevalt kujunenud sidemeid ja uued ei ole veel välja kujunenud või stabiliseerunud. Sellel grupil (osa Kesk-Euroopast, Balkani maadest, endise NSVLi Euroopa osa iseseisvunud riigid) on loomulikult suuri erinevusi, kuid ka palju sarnast.

Esiteks, võim vaheldub kiiresti, enamikus riikides on alates 1991. aastast olnud üle kümne valitsuse. Teiseks, võimustruktuurid noorenesid kiiresti. Kolmandaks, tehnoloogilise informatiivse infrastruktuuri areng on olnud ebatavaliselt kiire

Neljandaks, meedia ja avalikkuse positsioneerimine materiaalse maailmavaate keskseks. Infovälja prioriteete asendab kompleks toimetulekuga ja rikkaks saamisega seotud imagoid. Ja viiendaks, meedia, eelkõige erameedia kiire suundumine eelkõige meelelahutusimpulsi tootjaks. Järsult suureneb sotsiaalselt mittetähendusliku informatsiooni tootmine.

Siseolukorra stabiliseerudes ja rahvusvahelise konkurentsi tugevnedes on ka nendes riikides hakatud otsima konkurentsieelist kultuurilis-märgilisest kommunikatsioonist. Kampaaniaid turismi, ekspordi ja investeeringute edendamiseks (Wally Olins) teeb praegu ka enamik üleminekuriike.

Eesti avalikus tajus sellist võimalust veel positiivsena ei nähta. Alles mõned aastad tagasi andis poliitiline, meedia- ja kultuurieliit üksmeelse järsult negatiivse hinnangu nn Eesti märgi kampaaniale.

Kuulume veel nende riikide gruppi, kus tehnoloogia areng on edestanud ideoloogiat, mis tähendab, et uued tehnoloogilised võimalused määravad tihti sisu ja mitte vastupidi.

Enamik üleminekuriike võitleb pingetega, mis tulenevad kokkulepitud rahvuslike idealistlike väärtuste puudumisest ja mida kommunikatsiooniteoreetik Denis McQuail nimetas moraalse paanika seisundiks. Sellise olukorra kestmine pikka aega võib olla väga kahjulik, mistõttu enamik siirderiike otsib võimalusi autonoomselt käituvatele gruppidele ühendavate kultuurilis-märgiliste sõnumite tootmiseks.

Diskussioon selle üle, mis on rahvuse säilimiseks olulisim strateegiline vara, kas majandus või ühendavad väärtused, on Eestis loodetavasti veel ees. Senine suundumus on selgelt materiaalsuse kasuks, mida tõestab kas või strateegia «teadmistepõhine majandus» ja 2007. aasta märtsivalimiste loosungikomplekt. Osas riikides arutatakse võimalust «intellektuaalne konkurentsivõime», mis strateegiana tähendaks paljude seniste prioriteetide ümbermõtestamist.

Kokkuvõtteks. Kõige keerulisem on kriis tunnistada kriisiks ja on palju neid, kes praegust olukorda kriisiks ei tunnista. Sõna pole ehk tähtis, aga üks on selge - praegu on meil tarvitada teistsugused valikud kui näiteks aasta tagasi. Males öeldaks, et nupud on teistmoodi laual ja tuleb analüüsida nüüdset olukorda. Võimalikke tegutsemisviise on väga palju, aga enam- vähem kindel tee on toetumine baasile ehk ühiskultuurile.

On eriti oluline, et kultuurisfäär tooks rahvuslikku infovälja enamikule ühiselt tajutavaid sümboleid, stabilisaatoreid ja ankruid, mis on kõige kindlam kaitse ümberprogrammeerimise katsete vastu.

Teadus (kaitse otseste ohtude eest) ja kultuur (kaitse varjatud ohtude eest) loovad rahvusele aja jooksul võime lahendada keerulisi ülesandeid ja leida optimaalseid lahendusi kriisiolukordades. Poliitika ja meedia ülesanne on anda teaduse ja kultuuri loodud väärtustele operatiivne kommunikatsioonivõimalus. Rahvusliku infovälja ja ajaloolis-kultuurilise märgisüsteemi kaitse eeldab senisest suuremaid jõupingutusi, sest kaotus informatiiv-intellektuaalses võitluses võib väikerahva puhul olla saatuslike tagajärgedega.

Seda saab öelda ka lihtsamalt. Jaapani keeles võetaks selle artikli temaatika kokku kahe sõnaga: «mõtete sõda». Kaotus mõtete sõjas on eriti häbistav.

Tagasi üles