Kaur Lass: Trellid vaateakende ees

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Kaur Lass

FOTO: Postimees.ee

Liikudes hilisel õhtutunnil mööda Lääne-Euroopa suurlinnu, näiteks kõndides Roomas või ka väikese ja turvalise Madeira pealinnas Funchalis, näeme ühte ja sama pilti: poodide akende ees on kas alumiiniumist turvakardin või trellid. Hiljutised Tallinna linna öised laastamised selgitavad, miks.

Eesti on seni olnud siinsete inimeste jaoks turvaline ja meile oli see suurlinnade anonüümne metallaknakatete jada harjumatu. Meie tolerantsus ja ka turvatunne on võimaldanud vabalt tõstatada teemasid ühiskonna muutmise vajadusest. Ja me oleme ka selles muutmises olnud paljuski edukad. Siin meeldib elada enamikule, kes siin paigal on. Tagasilööke on ka.

Rikastumine on enne praegust kinnisvaraturu taaskainestumist tinginud tohutu surve ametnikele ja poliitikutele, et nood teeks otsuseid, mis võimaldaks veelgi enam projekte kitsastes huvides läbi suruda. Ja avalik diskussioon planeeringu lahenduste üle on taandunud tihti formaalseks.

Avalikkusega suhtlemist ei saa lugeda nadiks mitte ainult öise kriisi ajal, kus riigil, avalik-õiguslikul televisioonil ja valitsusel puudus avalikustamise strateegia – selle puudumine on muutunud normaalseks. Nii normaalseks, et see ununeb ka planeerimise ja planeeringu elluviimise mõjude avalikustamise kontekstis.

Seadus tagab tõesti teatava miinimumreeglite kogumiku, mida kohtu nõudel aina enam täidetakse. Samas on sellega nagu integratsiooniga.

Räägitakse, tehakse, aga diskussiooni pole.

Veel hullem – diskussiooni paljudes kohtades ei tahetagi. Heaks näiteks on selles osas avaliku võimu poolt vallamajade ja linnavalitsuste uste ette tekkinud nn turvaväravate ja valvurite süsteem. Samuti see, et näiteks paljudes omavalitsustes ei vasta osa ametnikke tööpäeval oma telefonile ja nii nädal või mitu järjest. Samuti ei vastata Eestis tähtaegselt teabenõuetele ega kirjadele.

Kuigi kohus leiab, et omavalitsus peab oma otsuseid motiveerima, ehk avalikkusele selgitama, siis tegelikult seda ei tehta. Mõni omavalitsus või ametnik esitab oma otsuse protokollis nii sisuliselt kui seaduslikult motiveerimata ühelauselised seisukohad, ja kui paluda kohtumist või esitada pikk ja seadustele viitav vastulause, teatatakse vaid: me jääme oma seisukohtade juurde. Milliste seisukohtade? Kust need tulid? Kelle seisukohad need on ja mis põhjusel need tekkisid?

Nii tulebki küsida: miks planeerimine kui avaliku kokkuleppimise vahend leiab nii vähe sisulist kasutamist? Miks diskussioone välditakse? Miks seadused ja ehitusmäärused ei kehti kõigile ühte moodi?

Kas selle taga pole mitte sama fenomen, mis integratsiooni puhul: need, kes vastutavad, on formaalsetest saavutusest õhku täis, sest neil on võim, aga samas ei julge nad seda võimu kasutada etteantud (ehk seaduslikult reguleeritud) viisil ratsionaalsete ja sisuliste otsuste langetamiseks?

Selle asemel et sisuliselt anda kiireid vastuseid, räägitakse ilusat juttu näiteks planeeringute menetlustempo kiirenemisest Tallinnas või eelmise vallavalitsuse sahkerdamistest ja õilsast uuest poliitilisest suunast. Jutud on ilusad, aga kodaniku jaoks mitteveenvad. Tema jääb bürokraatiamasina ohvriks.

Kui avalikku diskussiooni läbinud planeeringut ei suudeta menetleda ja arvestatakse vaid poliitilise või veel hullem, üksiku poliitiku huviga, ei teki ka kogukonnal sidet valminud planeeringuga, rajatud linnaruumiga või moondunud külamiljööga. Ei saagi tekkida, sest kui üldplaneeringuga lubatust kõrgemad või teistsugused majad kerkivad suvalisse kohta vaid mõne mehe isikliku tutvuse kaudu, siis on selge, et elanikkond ei kiida seda heaks.

Planeerimine ei ole ega saa olla volikogu esimehe või vallavanema/linnapea või linnaosavanema soolo, vaid see on meeskonnatöö, kuhu peab olema kaasatud kogu omavalitsuse ametnike ring ja alaga seotud arhitektid, planeerijad ning arendajad või elanikud laiemalt.

Planeerimine on eri huvide tasakaalustamine. Sotsiaalse aspekti võrdlemine majanduslikuga, sportimisvõimaluse ja looduse säilimise vahel tasakaalu otsimine, teadlikult otsustamine valglinnastumise üle elanike juurdekasvust saadavate finantskohustuste kontekstis jne.

Paraku on õilsast ideest – kaalutleda ja motiveerida ning kasutada selgituste lahtikirjutamisel kogenud ekspertide abi – saanud formaalsus. Keskkonnamõju strateegilist hindamist lubatakse teha neil, kellel pole planeeringute koostamise kogemust. Strateegiline hindamine ja projekti keskkonnamõju hindamine aetakse sassi. Otsuseid tehakse teadmata põhjustel. Ja siis imestatakse, miks inimesed ei käi valimas. Võõrandumise põhjuseid on palju, tulemus on aga üks.

Poliitika domineerimine sisulise diskussiooni ja arusaadava motivatsiooni avaliku esitamise üle tekitab pettumust. See on vaja kiirelt asendada taas sisulise tööga. Planeerimist ei toimu seni, kuni planeeringu sisu üle tegelikult ei arutata. Formaalset planeeringute menetlemist on küll, aga see pole sama, mis sisuline planeerimine ja avalik diskussioon.

Integratsiooniga on siin sama paralleel: kuni me ise ei suhtle oma kõrval elavate kaasmaalastega emakeeles kui võrdsete inimestega, seni ei saa nemad suhelda meiega meie emakeeles. Me ei pea olema ülbed oma rahvuse üle, vaid suhtuma riigikeelde nii nagu mujal maailmas – riigi keel on lihtsalt kokkulepitud suhtlusvahend. Seda ei pea rääkima perfektselt, aga vaid selles keeles saab riigis suhelda nii, et teised sinuga arvestavad.

Sama on planeerimisega. Diskussiooni tekitamiseks peab riik lõpuks otsustama, et koolitab linnaruumi ja külamiljöö keelt rääkivad inimesed ehk alustab 12 aastat pärast planeeringute kohustuslikuks muutmist ka planeerijate koolitamist! Kui on pädevad ametnikud ja nad mõistavad planeerimise sisu ning suudavad rääkida linnaruumi ja külamiljöö teemadest arusaadavalt, siis saab diskussioon kanduda ka poliitikute tasandile. Siis saab tekkida linnaarhitekti või valla planeerimisameti sõltumatus päevapoliitikast. Saab tekkida kodaniku usaldus ametniku vastu.

On vaja, et näiteks Tallinnas mõistaks linnakodanik ehitusmääruse järgi oma õigusi ja linnaplaneerimise ameti kohustusi samamoodi nagu ametnik. On vaja, et nõuetekohase eskiisi alusel saab selge seisukoha, kas planeering algatatakse või mitte, ja kui eskiisi on vaja muuta, siis selleks on planeerimisseadusega ette nähtud menetlus, mille käigus seda tehakse.

On vaja, et bürokraatia on omavalitsuse siseasi. On vaja, et inimesed pääsevad ametnike juurde diskussiooni alustama. On vaja, et planeeringu koostaja saab oma seisukohti selgitada ja pääseb ametnikega ühte tuppa seda tegema. On vaja, et madala hinna asemel aetaks taga kvaliteeti.

Madala hinna tulemus on trellid. Ühiskond, kus on palju trelle, pole vaba. Eesti on seni olnud üks liberaalsemaid maid maailmas ja õnneks domineerib meie linnaruumis veel avatud vaateaken.

Ma loodan, et me püsime avatuse edetabelis ka edaspidi ja meie linnu jääb iseloomustama valgustatud ning maitsekalt kujundatud vaateaken. Loodan, et linnaruum ja külamiljöö sellel vabal maal on kujundatud professionaalselt ja avalikkusele mõistetaval viisil.

Pädeva planeerija ja planeeringute menetleja roll ongi olla esteetika, poliitilise kõrgkultuuri ja arhitektuuri kokkusobitaja – läbirääkija ja kokkuleppija. Selleks, et teha apoliitilisi otsuseid, on aga vaja volitusi.

Igasugune kokkulepe eeldab eelarvamustevaba suhtumist. Me peame ka oletama, et keegi, kes meid ründab, on hea. Ta on ärritunud, ja planeerija või ametniku ülesanne on välja selgitada, miks ta seda on, ja tegeleda põhjusega. Mitte tagajärjega.

Planeerimine ei toimi, kui tegeleme ärrituse tagajärgedega. Planeering toimib, kui selle sisu on läbi töötatud. Linnaruum või külamiljöö toimib, kui selles on tasakaalus esteetika, arhitektuuripoliitika, ruumi sotsiaalne toimivus, äri tegemise, tootmise ja elamise võimalus ning selleks on olemas vajalik tehniline ja sotsiaalne infrastruktuur ning piisavalt puhas loodus.

Siis pääseme me ummikutest ja õpime mõistma, et rahulolematuse allikana võib pikk ummik olla sama määrav kui see, et sinu kaua õpitud keeles ei taha sinuga keegi suhelda. Ühiskondlik kokkulepe pole tegelikult poliitiline deklaratsioon, vaid eri arusaamade ühte keelde tõlkimine ja tasakaalustamine. Selleks vajalik oskus on Eestis olemas, aeg oleks seda kasutada ja muuta selle kasutamine normiks.

    Tagasi üles