Dirigent Eri Klas: see laulupidu oli meie Meie

Tuuli Koch
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eri Klas hindas seekordset noorte tantsu- ja laulupidu enneolematult meeliülendavaks ja tundeküllaseks.
Eri Klas hindas seekordset noorte tantsu- ja laulupidu enneolematult meeliülendavaks ja tundeküllaseks. Foto: Peeter Langovits

Maestro Eri Klas võttis noorte laulupeo kokku ühe sõnaga – Meie. Rõhutades, et Meie sööbigu inimeste mällu suure tähega, ja olles veendunud, et lõppenud noortepidu on kinnitus traditsiooni igavesele kestvusele.

Laulupidusid on kindlasti väga raske võrrelda, kuid siiski – kuidas see pidu teistest erines?

Õhkkond oli kuidagi eriline, nooruslik ja uus. Olen osa võtnud kõigist Teise maailmasõja järgsetest pidudest. Nii pillimehe, laulja, dirigendi kui ka kuulajana.

See oli niivõrd haarav, edasiviiv ja lootustandev, et kui kunagi räägiti, et laulupidu võiks lõppeda ja tuli kustuda, siis praegune laulupidu näitas, et tuli ja laulupidu jäävad kestma igavesti. Sest noorte entusiasm ja tase oli kordumatult hea. Lihtsalt suurepärane!

Millist sõnumit laulupidu teie jaoks kandis?

Kui kunagi suhtuti laulupeosse tõesti kui massiüritusse ja kvaliteet, tase oli vahepeal allamäge minemas, siis nüüd nägime kümneid tuhandeid noori laulmas ja tantsimas ning nendele elasime kaasa Meie. See Meie peab inimeste mällu sööbima.

Milline oli teie jaoks peo kõrghetk?

Sel peol olid omad uued ja vanad kangelased. Üks neist oli kindlasti Tõnis Mägi, sest tema «Palve» oli ainus laul, mis läks kordamisele, ning seda nõudsid nii lauljad kui ka kogu kuulajaskond.

Käies publiku seas ringi, kuulsin ma nii palju erinevaid keeli, nägin erinevatest rahvustest inimesi, kes imestusega jälgisid lauluväljakul toimuvat. Rahvahulk elas kõigele kaasa ja mul oli tunne, et kas järgmine laulupidu 2009. aastal mahutabki kuulajaskonda ja laulurahvast. Tundmus lauluväljakul oli lihtsalt meeliülendav.

Kes veel peo kangelase tiitlit vääriksid?

Kangelasi sündis ainult juurde, kui mõelda, kui palju uusi lauljaid, koore ja uusi dirigente me nägime ja kuulsime.

Ja kui entusiastlikult mängis noorte sümfooniaorkester, kelle silmi ei ole veel ilmunud professionaali väsinud pilk; kes andunult jälgisid dirigenti ning musitseerisid nüansirikkalt.

Peo kangelaseks oli ka Chalice, kes sekundeeris presidendi suurepärasele kõnele, ja Meie lipp oli tõesti kõrgel.

On õnn seda kõike näha. Pean alati sellel nädalal, kui Eestis on laulupidu, olema siin, lauluväljakul. Nii kaua kui elan. See on püha koht. Siis ma tunnen, et mina olen ka üks, kes kuulub meie Meiesse. See laulupidu on meie Meie.

Kuidas hindate laulupeo repertuaari?

Hämmastavalt õnnestunud! Värske ja nooruslik, kogu aeg tõusujoones, väga maitsekalt ja õigesti kokku pandud. Kõik teada-tuntud lood omandasid erilise sära, pean silmas näiteks «Isamaa ilu hoieldes», kui sellele andsid täiesti uue vungi Ivo Linna ja temale sekundeerinud noored. Seda sära silmades ei võta minu mälestustest miski.

Lauluisa Gustav Ernesaks jäänuks peoga rahule?

Tunnetasin tema pilku pärast peotule kustumist, ja et talle meeldis kõik: alates uuest lahendusest tema laulule «Rongisõit» kuni lõpulauluni «Mu isamaa on minu arm». Usun, et lauluisa jäi rahule, kuidas me seda asja oleme arendanud.

Oskate seletada, mis seob lauljaid ja kuulajaid nii sügavalt looga «Ta lendab mesipuu poole»?

Ei oskagi öelda. Kui laul läheb südamesse, siis imestad, miks. Heliloojad võivad olla juba ammu siit ilmast läinud, aga laul jääb igavesti laulupeo repertuaari, sest seda nõuavad lauljad ja see läheb südamesse. Mul oli liigutav tunne... Kui sa selle lauluga alustad, siis tunnetad, kuidas lainetab kogu lauljate meri, kes südamest tahab seda laulu laulda.

Peame kõik üksteist õnnitlema, et meil selline pidu on. See pole laulupidu, vaid laulu pidu. Ja lõpetaksin lauluisa Ernesaksa sõnadega: «Laulmiseni!»

Tagasi üles