Ylle Rajasaar: laulupidu autoritasudest priiks!
5. juuli 2007, 00:01
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tantsu- ja laulupidu on osa meie iseolemise identiteedist, ehkki kaugeltki mitte kõik ei võta ette pikka sõitu pealinna ega naelutu ülekannete ajaks televiisori ette.
Meediakajastusis, veebikute sissekandeis ja kommentaariumeis on takkajärele kõigil midagi öelda, arvustada, arvata isegi kui ei osaletud. Ühed ülistavad taevani, teised kirisevad tantsu- ja laulukavade ülesehituse kallal ikka olla puudu see või teine «tähtis» pala, Vikerraadios halavad tädid noorte soengumoodide üle ja veebikus võtavad eesti esiarmastajad nimetada ühislaulmist orjuse taaselustamiseks.
Seega läheb see meile korda!
Et see on meie pidu, näitas osalejate ja pealtvaatajate rohkus. Ka see, et kohe peo järel tehti ettepanek vabastada laulupidu piletimaksust tulgu, kes tahab; kel võimalik, annetagu. Järgmiseks tuli ettepanek vormistada 2009. aasta peo kava nii, et ka publik platsilt saaks laulukaarele vastu laulda.
Omalt poolt lisan veel ühe ettepaneku: pidu, mis on peamiselt riigi toetatud, milles osaleb ja millest saab osa kogu rahvas ja mida me nimetame suure suguvõsa kokkutulekuks ja meie peoks, peaks olema vabastatud autoritasude maksmise kohustusest.
Ennekõike puudutab see autoreid, kes on meie hulgast lahkunud, kelle teosed aga rahva mälus edasi elavad. Olen Ülo Vinteri tütrena üks neist «päranditombu» hoidjatest, kes laulupeoga seoses on avanud hulga ümbrikke, allkirjastanud pabereid ja võtnud vastu mitmeid telefonikõnesid selle nimel, et ü k s laul peo kavas seaduslikult esitatud saaks.
Milleks küll see jama ja pärastine ebamugavustunne, võttes vastu raha millegi eest, mida sa pole loonud!?
Saati, kui elamus, mille oled peolt saanud, ei ole ühegi tänusõnaga väljendatav. Rääkimata keskkonnaaspektist ühe lepingu allkirjastamiseks on langetatud paberipuu, kulutatud taastumatuid ressursse jne.
Isal oli harjumus suvehommikuti tõusta kell viis, käia meres ujumas ja istuda seejärel klaveri taha.
Ta kirjutas muusikat selleks, et seda lauldaks ja mängitaks, sahtlisse jäid üksikud lõpetamata lood.
Laulupidu oli tema jaoks kui ilmasammas, mis keerulistel aegadel meie rahvast hoidis, ja laulupeole kirjutas ta mitmeid laule. Ühtegi teost ei kirjutanud isa «punavanakeste» tellimusel, vaid ikka südame sunnil.
Ma tahaks, et meie loojate kauneimad helitööd meie ühismälus kauaks kestma jääks ega hääbuks 70 aasta seadusepügalasse.
Kutsun üles toetama ettepanekut anda meile armsad teosed laulu- ja tantsupeo sihtasutusele vabaks kasutamiseks.
Ehkki need summad tunduvad muude korralduskulude kõrval marginaalsed, on see vähim, mida Meie Oma Peo õnnestumiseks teha saame.