Mida kinkida Nukufilmi juubeliks?

Elbert Tuganov «Peetrikese unenägu» (1958). Foto: Postimees.ee

Eesti animatsioon tuleks esitada UNESCO maailma mälu nimekirja, teeb ettepaneku animafilmilavastaja Ülo Pikkov.

Tänavu möödub 50 aastat Eesti esimese animatsioonistuudio sünnist. Sellele pani aluse nukufilmi osakonna loomine Tallinna Kinostuudio (hilisema Tallinnfilmi) juurde aastal 1957 ja Eesti esimese animatsioonfilmi «Peetrikese unenägu» (1958) valmimine Elbert Tuganovi (1920–2007) käe all. Nii kujuneski välja stuudio Nukufilm, mis novembris oma juubelit tähistab.

Teadaolevalt tehti Eesti esimese animatsioonfilmi võtted juba 1930. aasta talvel ja see esilinastus 30. aprillil 1931. aastal Tallinna kinos Modern. Tegu oli joonisfilmi ja lamenukkfilmi tehnikas teostatud animatsiooniga «Kutsu-Juku seiklusi» (kunstnik-režissöör Elmar Jaanimägi, operaator Voldemar Päts ja produtsent Alexander Teppor).

Kahjuks on filmist säilinud vaid neli algusminutit. Lisaks on 1930ndatest teada veel mõningaid katsetusi, kuid regulaarset tootmist sellest ei kujunenud. Sõja-aastad hävitasid ja pillutasid Eesti animatsioonfilmi entusiastid laiali ning traditsioon katkes.

Totalitarismi kiuste

Nõukogude võim monopoliseeris filmitootmise ja allutas rangele tsensuurile. Elbert Tuganovil õnnestus 1957. aastal luua riikliku kinostuudio juurde animatsioonfilmi osakond – sellest alates saab rääkida professionaalsest animatsioonfilmi tootmisest Eestis.

Märkida tasub, et see on ka üks vanimaid tegutsevaid animatsioonfilmi stuudioid kogu Euroopas. Esimese filmi «Peetrikese unenägu» kunstnik oli Rein Raamat (s 1931), kelle eestvedamisel loodi 1971. aastal Tallinnfilmi juurde ka joonisfilmi stuudio – praeguse Eesti Joonisfilmi eelkäija.

Kuni Nõukogude aja lõpuni olidki Nukufilm ja Joonisfilm kaks ainsat Eesti filmistuudiot, kus animatsioonfilme toodeti. Päris täpselt ei tea keegi, kui palju neid tehti, kuid hinnanguliselt valmis aastatel 1957–1991 Eestis kokku ca 170 filmi.

Kui filme on võimalik veel kuidagi filmiajaloolaste abiga kokku lugeda, siis filmifestivalidelt võidetud auhindu ja diplomeid ei suuda vist keegi lõplikult üles märkida. Rõhutada tuleks ka, et väljaspool Nõukogude Liitu toimuvatele festivalidele pääsesid filmid vaid läbi Moskvas asuva kinokomitee – paraku takerdusid Eesti filmid sageli sealsesse tsensuuri.

Just Nõukogude perioodil kujunes välja Eesti animatsioonfilmile omane stiil, millest tänapäeva animatsiooniringkondades räägitakse kui Eesti koolkonnast.

Kriitikud on Eesti animatsioonfilmist kirjutades viidanud ka teatud rahvuslikule eripärale: filmid on napisõnalised, kohati sünged, esineb karikatuursust ja absurdihuumorit, teosed on visuaalselt modernsed.

Lisaks rahvuslikele tunnustele tingis neid erisusi ka Nõukogude impeeriumis valitsenud situatsioon, kus loojad väljendasid oma mõtteid n-ö ridade vahel. Režissöörid balansseerisid lubatu ja lubamatu piiril, peites filmidesse Nõukogude režiimi kriitikat.

Tollastele animatsioonfilmidele lõid muusikat Eesti parimad heliloojad, stsenaristidena astusid üles tuntud kirjanikud. Tavaline oli ka koostöö kunstnikega, kelle tööd ehivad Kumu püsiekspositsiooni. Rääkimata režissööridest, kes on leidnud tunnustust mitmel erialal ja kelle loomingut on korduvalt pärjatud rahvusvahelistel filmifestivalidel.

Konkreetsete inimeste nimekiri kujuneks väga pikaks, autorite ring ulatuks Pärdist Pärnani.

Eesti nõukogudeaegne animatsioonfilm moodustus sünergiast, mida produtseerisid totalitaarse režiimi kiuste oma ala parimad loojad ja tippspetsialistid.

Koopiad on ribadeks

Kahjuks pole aga enamikku tolleaegsetest animatsioon-filmidest võimalik kusagil näha. Osast filmidest on tehtud VHS-koopiad ja neid saab kauplustest osta, aga kuna filmide algne kvaliteet ei ole säilinud, siis kraabitud ja deformeerunud lindist aastakümneid hiljem koopiat tehes ei saa rääkida mingistki kvaliteedist.

Filmi värvid, heli ja pildi puhtus on muutunud nõnda palju, et see ei ole enam esitamiskõlblik.

Projekti «Eesti film 100» raames on planeeritud taastada mõned üksikud animatsioonfilmid, kuid see ei ole lahendus. Taastada ja arhiveerida tuleks kogu Nõukogude perioodi animatsioonfilm.

Praegu oleme olukorras, kus meil on arhiivis suur hulk maailmatasemel animatsioonfilme, aga neid ei kõlba näidata, sest koopiate kvaliteet on kohutav ja selle taastamiseks puuduvad vahendid.

Isegi Läti on esindatud

1972. aastal võeti UNESCO peakonverentsil vastu ülemaailmse kultuuri- ja looduspärandi kaitse konventsioon, kus filmide ja audiovisuaalsete arhiivide jaoks on loodud eraldi programm – UNESCO maailma mälu programmi.

Praegu on Eesti oma lähinaabritest ainus, kes pole maailma mälu programmis esindatud. Näiteks kuuluvad maailma mälu programmi kõik Ingmar Bergmani filmid; Victor Flemingi «Ozi võlur» (1939), Fritz Langi «Metropolis» (1927), vendade Lumière’ide filmid jne.

Vaadates kinnitatud ja kinnitamata jäetud kandidaate, torkab silma, et kasuks tuleb teoste kõrge tehniline tase, eriline ja suundanäitav roll ning rahvuslik eripära, mis on mõjutanud valdkonna arengut tervikuna.

Leian, et Nõukogude perioodi Eesti animatsioonfilmid vääriks UNESCO maailma mälu programmis osalemist ja oleks Eestile üks igati väärikas visiitkaart programmis, kus meie esindatus siiani puudub.

Talupoeglik eestlane küsib kindlasti, et mis sellest kasu oleks. Esiteks on UNESCOst võimalik saada toetust programmis esindatud teoste kaitseks ja taastamiseks ning seda oleks meil hädasti vaja.

Teiseks on riik kohustatud tagama valdkonna jätkusuutlikkuse ja eksisteerimise, mis peaks kindlust andma praegustele filmitegijatele ja -tudengitele.

Samuti oleks UNESCO kaudu võimalik tutvustada ja levitada Eesti animatsioonfilme ja selle kaudu eesti kultuuri laiemalt. Ja lõppude lõpuks, kui UNESCO maailma mälu programmis on juba esindatud ka Läti, siis on viimane aeg ka meil tegutsema hakata.

Kandidaate saavad põhikirja järgi esitada ainult UNESCO liikmesriigi valitsusorganid. Eesti tingimustes võiks selleks olla kultuuriministeerium ja järgmine tähtaeg kandidaatide esitamiseks on 31. märts 2008.

See oleks ju ilus kingitus Nukufilmi ja kogu Eesti animatsioonfilmi juubeliks.