Tartu ülikooli teadlased tõestasid, et inimtegevus võib olla ka loodusele kasulik: tänase Eesti looduse liigirikkuse põhjuseks on tuhandete aastate vältel siinmail loomi karjatanud inimesed, kirjutab Alo Lõhmus.
Meie taimestiku liigirikkusele panid aluse muistsed karjakasvatajad
20. oktoober 2007, 00:01
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Euroopa kõige mitmekesisema taimestikuga paik asub Läänemaal: sealsel Laelatu puisniidul loendati 2001. aastal ühel ruutmeetril 76 taimeliiki.
Selle tulemusega tõrjus Laelatu liigirikkuse edetabeli tipust senise Euroopa liidri Vahenurme puisniidu Pärnu-Jaagupi lähistel, kus on kirja pandud 74 taimeliiki ühel ruutmeetril.
Miks paistavad Eesti loodusmaastikud silma säärase liigirohkusega? Vastupidiselt laialt levinud arvamusele on Eesti loodus nõnda rikas mitte hoolimata inimtegevusest, vaid pigem just inimese tõttu, näitasid Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduse instituudi teadlased Meelis Pärtel, Aveliina Helm, Triin Reitalu, Jaan Liira ja Martin Zobel ajakirjas Journal of Ecology ilmunud artiklis.
Nad tõestasid, et inimasustuse püsivuse ja looduse liigirohkuse vahel valitseb seos. Veel tänapäevalgi kasvab Eestis kõige rohkem erinevaid taimi just nendes kohtades, kus inimene on püsivalt elanud viimased tuhat aastat ehk juba hilisest rauaajast alates.
Inimese soodus mõju loodusele seisneb maaharimises ja karjakasvatuses. Kuni inimese saabumiseni Eesti alale koosnes siinne loodus metsadest ja soodest, mis ei kuulu kõige liigirohkemate koosluste hulka. «Ka meie tänased okasmetsad on üsna liigivaesed.
Kui kõnnite kuusikus ja korjate kukeseeni, siis on see küll kena ökosüsteem, kuid väga palju liike seal ei ela,» sõnab instituudi botaanikaosakonna juhataja Martin Zobel. «Suure liigirikkuse tõid siia inimtekkelised rohumaad.» Esimesed märgid karjakasvatusest Eesti alal pärinevad 6000 aasta tagusest ajast. Karjamaid rajav inimene avas maastiku, tekitades juurde üha rohkem niite, aasu ja pargitaolisi kooslusi.
Niisugused uued maastikud meeldisid arvukatele Eesti looduses algselt tundmatutele rohttaimedele, nagu näiteks mägiristik, angerpist, värv-varjulill, arukaerand ja keskmine värihein, millest paljude algkodu asub Lõuna-Siberi või Kagu-Euroopa steppides.
Nende taimede seemned jõudsid Eestisse inimeste, kariloomade või viimaste söödaks varutud heinaga ning hakkasid siin idanema. Õietolmuandmed kinnitavad, et rohttaimede liigirikkuses leidis aset suur hüpe ligikaudu 3000 aastat tagasi, mil karjakasvatus oli hoo sisse saanud.
Teadur Aveliina Helm püstitas oma doktoritööks materjali kogudes hüpoteesi, et veel tänapäevasegi Eesti looduse liigirikkusandmetes võivad peegelduda hilise rauaaja inimasustuse tiheduse jäljed.
Umbes tuhande aasta taguse aja asulate kohta on arheoloogidel olemas üpris põhjalikud kaardid ning Helm ja tema kolleegid otsustasidki uurida, kas toonaste asulakohtade tänane liigirikkus erineb nende paikade omast, kus nii pikka asustusajalugu teada pole.
«Meie tulemused näitasidki, et tänapäeval on kõige liigirikkamad loopealsed nendes piirkondades, kus rauaajal oli inimese asustustihedus kõige suurem,» kirjutas Helm oma doktoritöös, mis oli tulevase teadusartikli aluseks. «See kinnitab, et loopealsete praegune liigirikkus on vähemalt tuhandeaastase ajalooga.»
Zobeli arvates on selline järeldus märkimisväärne kogu maailma mastaabis, sest seni on inimtegevuse mõju looduse-
le tõlgendatud valdavalt negatiivsena, vaadeldes maksimaalselt ajavahemikku 100200 aastat.
Tartu teadlaste töö on teedrajav näitamaks, et inimese ajalooline mõju võib loodusele olla vägagi positiivne.
Helmi kolleegi ja juhendaja, botaanikaprofessor Meelis Pärteli sõnul võivad muistsed asulakohad veel praegugi olla enam kui kaks korda liigirikkamad muudest aladest. Tuhandeaastase küla ümbruskonnas kasvab ruutmeetril kuni 50 taimeliiki, sellest kümmekonna kilomeetri kaugusel aga juba kõigest 25. «Selline seos, et muinasaja inimsasustuse järgi on võimalik seletada tänast liigirikkust, tuli meie töös välja esmakordselt,» tõdeb Pärtel.
Taimedele kõige sobivamaks «inimtiheduseks» on keskmiselt kümme inimest ruutkilomeetri kohta. Kui inimesi elab piirkonnas vähem, ei suuda nad maastikku omatahtsi kujundada ning niidud kasvavad võssa.
Kui aga inimeste arvukus on tunduvalt suurem, viljelevad nad taimede seisukohalt juba liiga intensiivset põllundust või loobuvad põllumajandusest tööstusliku eluviisi kasuks.
«Näiteks Saaremaal on väikeste asulate ja elujõuliste külade lähedus taimeliikidele väga soodne, kuid Kuressaare ümbruse loodus on juba vaesumas,» märkis Helm.
Sajandeid Eestis suhteliselt stabiilsena püsinud inimasustus tegi 20. sajandil ning eriti selle teises pooles läbi väga drastilise arengu.
«Eesti loodus on pärast sõda meeletult muutunud. Kolmekümnendatel aastatel oli Eestis rohumaid 1,5 miljonit hektarit, kuid tänaseks päevaks on neist alles ligikaudu 130 000 hektarit. Reaalselt on seega alles erakordselt vähe rohumaid,» ütleb Zobel.
Rohumaade kinnikasvamine on seadnud suurde ohtu Eestis aastatuhandete vältel tekkinud loodusliku liigirohkuse teadlaste arvutuste kohaselt on paljudes piirkondades 40% niidutaimedest juba praegu määratud väljasuremisele, sest muutunud maastik ei toeta enam nende püsimist.
Samas on võimalik need liigid Eesti loodusele veel päästa, kui teha jõupingutusi rohumaade ja niitude taastamiseks ning säilitamiseks.
Teadlaste sõnul on see vajalik mitte ainult taimedele ja neist sõltuvatele putukatele ja lindudele, vaid ka inimesele endale: inimkätega kujundatud maastik kuulub ju otseselt meie kultuuripärandisse.
«Lisaks on avatud niitudel, kus elab palju lilli ja liblikaid, lihtsalt meeldivam puhata kui võsastunud maastikul,» leiab Zobel.