/nginx/o/2013/09/05/2247997t1h4d3d.jpg)
Mida mõelda, kui DVD selg videolaenutuse riiulil teatab: «Tian bian yi duo yun», küsib Karlo Funk
Arbuusidest ja inimestest
/nginx/o/2017/02/02/6305867t1hf97c.jpg)
17. november 2007, 00:01
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui inimene otsib õhtul vaatamiseks filmi, siis ta ilmselt ei vaevu sellise informatsiooni töötlemiseks isegi kümnendikku sekundit kulutama. Ja nii jääbki Taiwani ühe mainekama lavastaja Ming-liang Tsai Berliini festivali võistlusprogrammis osalenud «Isemeelne pilv» igaveseks laenutuse riiulile tolmuma, kui just mõni siin õppiv Hiina tudeng ei taha keelatud vilju maitsta. Sest Taiwani filmid on Hiinas tõenäoliselt sama hästi kui keelatud.
Teatav teoreetiline imetlus muidugi tekib eraettevõtte vastu, kes on ostnud filmi videoõigused nii kitsast sihtgruppi silmas pidades ja selle veel ka eesti keelde subtitreerinud.
«Isemeelne pilv» on sarkastiline kompress lüürilisele hingele. Filmi avakaadritest alates valitseb ekraanil kõrvetav palavus, mis vabastab tegelased vajadusest usutavalt või üldse kuidagi käituda. Et ühiskond kusagil eksisteerib, sellest annab märku vaid telesaade, kus räägitakse arbuusimahla erakordsest müügiedust kuumalaine harjal.
Arbuusi teema ilmub peagi uuesti, kui Hsiao-Kang (Kang-Sheng Lee, meesterahvas, täpsustagem), keda tähelepanelik vaataja teab reissööri kõigist varasematest filmidest, kellegagi, arbuusikoor peas, üsna erootikavabalt vahekorras on. Ming-liangi maailm on alati olnud aeglustatud ja kummaline, peategelaseks murdunud lüli kommunikatsiooni ahelas.
Inimsuhted on mehaanilised, seks motoorne ja enesekesksuse paine vältimatu. Mees ja naine kohtuvad, aga ei vaheta sõnagi. Ent kõige selle ekraanile manamisel on Ming-liang halastamatum kui eales varem. «Isemeelne pilv» ei püüa enam üksindust ravida, vaid mumifitseerib selle järeltulevatele põlvedele.
Vahetevahel lahvatavad ekraanil banaalsed muusikalinumbrid, mille kontrastist kogu ülejäänud filmiga võib välja lugeda reissööri hoiakut maailma asjade suhtes. Arvatavasti tunnevad taiwanlased, et sellist filmi on neile sama palju vaja kui Boratit Kasahstani välisministeeriumile. Ent kusagil abstraktses sfääris elavad kriitikud ja teised pilvepealsed vaatajad, kes lihtsalt armastavad iga kingitud sekundit selles filmis ega pelga sügavalt filmikunstilisi veidrusi. Kogu maailma kohta tuleb neid kokku päris palju.
Peagi selgub, et Hsiao-Kang tegutseb pornonäitlejana. Stseen vannitoas kuivalt seksi katalogiseeriva võttegrupiga moodustab «Isemeelse pilve» ühe emotsionaalse telje isegi kui seda tunnet peaks nimetama apaatiaks.
Ainus täiesti terve ja rõõsa komponent «Isemeelses pilves» on täpselt raamistatud, kliiniline ja avar pilt. Kardetavasti ei suuda aga DVD formaat kõike edastada sellises kõhedust tekitavas mõõtkavas nagu kino ja väikesed kõnekad detailid kõlavad tavavaataja jaoks nagu hiina keel kaane seljal.
«Isemeelne pilv»
Reissöör Tsai Ming-liang
Taiwan-Prantsusmaa 2005
Sonatiin 2007