Vaenlase pale: järelkaja Jokela draamale

Noor Cicero lugemas. Vincenzo Foppa (1427/30-1515/16) 1464. aastast pärit maal Londonis Wallace Collection galeriis.

FOTO: Repro

Semiootik Mihhail Lotman kirjutab Jokela koolitulistamise sotsiaalsetest ja filosoofilistest tagamaadest ja leiab, et on kaks põhilist erakonda – elu ja surma erakond.

Tulistamisest Jokela keskkoolis on möödunud kuu. Ehkki mitu meediakanalit küsis arvamust värskete sündmuste kohta, otsustasin, et see oleks vale, kuna kõmulisuse element olnuks paratamatu. Üheks teo ajendiks oli Herostratose kompleks: soov saada destruktiivse teo kaudu kuulsaks; see eesmärk on suurepäraselt täitunud. Ma ei kavatse mõrvari kuulsust toetada, väldin nime nimetamist ja täpsete tsitaatide esitamist. Juttu tuleb fenomenist, mis on kindlasti suurem ühe Soome koolipoisi tegudest.

Jokela sündmuste kohta on öeldud juba palju sõnu, tarku ja mitte eriti tarku. On näiteks väidetud, et probleem on kodus, kus vanemad ei räägi piisavalt lastega, või hoopis koolis, kus on halb psühholoogiline kliima, lapsi kiusatakse ja õpetatakse neile valesid asju, või siis väheses kultuursuses, nagu väitis üks koolidirektor. Või on probleem hoopis geenides, internetis ja info ülekülluses, kapitalistlikus formatsioonis jne. Igas väites on teatud tõetera, ehkki lõppkokkuvõttes on igaüks neist eraldi ja kõik koos eksitavad.

Loomulikult tuleb lastega rääkida, ka kultuuri vastu ei saa midagi öelda (siiski on raske mõista, kuidas on see seotud antud juhtumiga: noormees oli intelligentsest perekonnast, edukas õppur, tema kultuurihuvid ja teadmised olid õpetajate sõnul üle keskmise). Sama käib koolikiusamise ja muude faktorite kohta. Iga laps vajab mõistmist kodus, koolis, vajab teadmisi, osalust kultuuris, turvatunnet jne. Ning kindlasti käib see nii poiste kui ka tüdrukute kohta.

Vaadates aga koolitulistamise statistikat üle maailma, näeme selgelt, et see ei ole tüdrukute ja neidude probleem: tulirelvadega klaarivad oma suhteid noormehed. Netist võib küll leida kaks juhtumit, kus koolis avas tule naisterahvas (seejuures oli üks neist õnnetu pereeluga täiskasvanu), milles kahe peale tapeti kolm inimest, kuid võrreldes poiste ja meeste ohvritega, keda loetatakse tuhandetes, on need arvud üsna tagasihoidlikud.

Jokela sündmuste positiivseks tagajärjeks võib pidada, et ka Eestis hakkas tekkima debatt probleemi üle ning selge arusaam, et me pole sääraste juhtumite eest kaitstud.

Paraku ei viinud diskussioon aga kusagile, kuna tundus, et probleemi olemus on juba leitud. Õigupoolest olevat põhjusi koguni kaks: üks on sotsiaalne (süüdi on koolikiusamine), teine filosoofiline – ehkki pole päris selge, kas süüdi on Platon ja Nietzsche, kellest nooruk vaimustus, või hoopis filosoofia puudulik õpetamine.

Niisiis räägime eraldi probleemi sotsiaalsetest ja filosoofilistest tagamaadest.

Sotsiaalse institutsioonina on kool nüüdisaegses euroopalikus kultuuriruumis selgelt ülepaisutatud: õpilane veedab koolis liiga suure osa päevast ja liiga suure osa elust. Paradoksaalsel kombel ei ole kooli selline ületähtsustamine seotud õppimise ja teadmiste väärtustamisega. Vastupidi – kooli rolli kasvuga kaasneb õpingute alatähtsustamine. Kool pole enam niivõrd õppeasutus, kuivõrd oluline sotsialiseerumise institutsioon, kus õpilasi drillitakse ja unifitseeritakse, surutakse peale kindlad seisukohad, suunatakse nende individuaalsed omadused ühiskondlikult aktsepteeritud normidesse. Michel Foucault’ arvamus, et kool on nüüdisaja ühiskonnas üks tähtsamaid repressiivorganeid, on kindlasti liialdus, kuid mitte täielik vale.

Väärarusaamade vältimiseks pean vajalikuks rõhutada, et ma ei arva, nagu tuleks klassikaliselt väljakujunenud koolisüsteemi radikaalselt muuta, otsides mingisuguseid uusi õpetamisvorme. Minu sõnum on hoopis lihtsam: tunde on koolis liiga palju ja õppeperiood liiga pikk.

Igal juhul on täiesti seaduspärane, et nooruki ühiskonnavastane protest kanaliseerub kooli, kuid see on vaid üks probleemi aspekt. Suurem osa USA koolitulistamistest ei ole üldse seotud kooli kui institutsiooniga. Tegemist on gängidevaheliste arveteklaarimistega, tänaval välja kujunenud konfliktid jätkuvad koolis.

Ühelt poolt, võideldes vägivallaga linnatänavail, suunatakse noorukid kooli (et mitte neid vangi panna), teisalt imestatakse, mis koolidest on saanud. Antud juhul on kool ise sotsiaalpoliitiliste stereotüüpide ohver. Temalt nõutakse asju, mis ei vasta tema eesmärkidele ning milleks tal pole vahendeid. Paljud Ameerika «probleemsete» piirkondade koolid meenutavad kindlusi või vanglaid: metalliotsijad ja turvaväravad sissepääsul, turvamehed igal korrusel, vahetundidel koridori minna ei saa jne, kuid sellegipoolest smugeldavad gängid sisse nii narkootikume kui ka nuge. Öeldu ei tähenda, et vägivald tuleks suunata koolist tagasi tänavale, tahtsin üksnes juhtida probleemile tähelepanu.

Probleem ise on aga üsna hiljutine ja iseloomulik ennekõike angloameerika kultuuriruumile, kust on levinud ka teistesse regioonidesse. Teenager’ite (millele eesti «teismelised» ei vasta täielikult) kontsept tekkis alles möödunud sajandi neljakümnendatel aastatel. Kui lapsel täitub kolmteist eluaastat, satub ta vahepealsesse maailma, mis ei ole veel täiskasvanute ega enam laste oma. Tegu on n-ö teise või pikendatud lapsepõlvega. Protsess on laiem ja selle üldnimetajaks võib pidada mässu täiskasvanute vastu. Mäss toimub mitmel rindel – esiteks kärbitakse täiskasvanuks olemise aega, teiseks soodustatakse lapsikut käitumist ka keskealistel inimestel. Infantiilsus ei ole enam individuaalne omadus, vaid oluline sotsiaalne trend.

Ameerika publitsist Diana West pealkirjastas oma viimase raamatu «Täiskasvanu surm» ja pani sellele sünge alapealkirja: «Kuidas Ameerika takerdunud areng viib Lääne tsivilisatsiooni allakäiguni». Raamat pole veel Eestisse jõudnud ja lähtun vaid meediakajadest. Ehkki osa autori seisukohti näivad ülereageeringutena, on tema põhihoiatus asjakohane – Lääne tsivilisatsioon on ohus, kuna ei produtseeri enam täiskasvanud inimesi.

Jokela koolipoiss, «nooruk», oli 18-aastane mees. 16-aastasel Aleksander Suurel oli juba märkimisväärne valitsemis- ja lahingukogemus; samas vanuses Richard Lõvisüda oli tuntud väejuht. Blaise Pascal oli selles eas väljakujunenud matemaatik, Jacob Skytte pidas Academia Gustavianas rektoriametit. 17-aastane Napoleon alustas oma ohvitserikarjääri, Julius Caesar oli abielus ja pidas ülempreestri ametit. 21-aastaselt hukkunud Lermontov oli 18. eluaastaks kirjutanud suure osa oma teostest. Ja keegi neist ei olnud Mozarti-taoline imelaps. Kui 16-aastane Romeo tahab abielluda 14-aastase Juliaga, siis pole see lugu pedofiilist ja ta ohvrist, vaid kahest noorest, kuid juba täiskasvanud inimesest. Arusaamatuste vältimiseks: mitte abiellumine ei tee lapsest täiskasvanut, vaid täiskasvanu olemine lubab luua perekonna.

Olla täiskasvanud tähendab ennekõike julgust ja vastutust: julgust teha vastustundlikke otsuseid, ja veel üldisemalt – julgust elada ja elu edasi anda, st luua perekond, sünnitada ja kasvatada lapsi. Kõik jutud eneseteostusest, (veel) mittepiisavast materiaalsest kindlustatusest, elu nautimisest ja seksuaalvabadusest tähendavad lõppkokkuvõttes lapsikut hirmu võtta vastutus elu ees.

Sotsiaalse temaatika lõpetuseks paar sõna koolitulistamise ohu hinnangute kohta. Tegelik oht on palju väiksem, kui kiputakse arvatama. Netis leidub üsna kaine analüüs, pealkirjaga «Kümme müüti koolitulistamistest»; kümnes müüt ongi, et see on USAs väga levinud ja katastroofiliselt kasvav nähtus. Tegelikult on koolid ohutud kohad: isegi gängide omavahelist arveteklaarimist arvestades on ligi sajas tuhandes Ameerika koolis aastas vähem kui kakskümmend ohvrit, mis on märgatavalt vähem kui ühiskonnas tervikuna, ning see arv langeb pidevalt.

Miks siis pööratakse sellele nii palju tähelepanu? Põhjused on selged. Sellised sündmused sobivad väga hästi meediaformaati, neid lausa oodatakse. Samas on nad normaalsele inimesele täiesti vastuvõetamatud, laste kogunemiskohad, eriti kool, peavad olema täiesti turvalised, aga mitte statistiliselt turvalisemad. Kui vanemad saadavad lapse kooli, tahavad nad olla täiesti veendunud, et seal on turvaline. Paraku pole aga absoluutselt turvalisi kohti olemas. Võib nt juhtuda, et kooliteel tabab õpilast kuul, mille käpardist palgamõrtsukas tulistas tellitud ohvrist mööda. Siiski on palju suurem tõenäosus, ja eriti meil Eestis, et laps jääb kooliteel ülekäigurajal või koguni kõnniteel ette joobes või nahaalitsevale juhile.

Ükskõik kui peen sotsiaalne analüüs ei ole võimeline seletama, mis sunnib puberteetikut kooli tulirelva ja laskemoona võtma, et tappa võimalikult palju koolivendi ja -õdesid. Ka mina ei hakka spekuleerima teemadel, mis võis toimuda antud noormehe peas. Samuti jätaksin käsitlusest välja probleemi psühhofüsioloogilised ja seksuoloogilised aspektid, mis sugugi ei tähenda, et need oleksid vähetähtsad.

Meestes on mingi destruktiivne jõud, mis muudab neist mõned sarimõrvariteks ja koolitulistajateks (võimalik, et tegu on sama jõuga, mis teistes tingimustes loob kangelasi). Need asjad on küll seotud, kuid siiski selgelt erinevad: koolitulistaja on tavaliselt (varjatud) enesetapja, sarimõrvar aga enamasti mitte. Kõik see on oluline, kuid ma ei ole õige inimene sellest rääkima.

Ma tõmbaksin teistsuguse eraldusjoone: ühel pool on psühhopaadid, skisofreenikud, kes täidavad «häälte» käske; teisal aga need, kes teevad vaba ja teadliku valiku. Esimese näiteks võiks tuua veendunud patsifisti Herbert Mullini, kes 1970. aastatel tappis Californias kokku kolmteist inimest, hoidmaks ära maavärinaid. (Tema suurim argument eneseõigustuseks oligi, et tema tegutsemise ajal ei toimunud ühtegi maavärinat.) Kuid Jokela noorukiga on sootuks teine lugu.

Muidugi on massimeedia ajastul tekkinud nn järeleahvimise efekt (copycat), mille puhul teo sisu ja ajendid mängivad välise dekooriga võrreldes tagasihoidlikku rolli. Nii oli ka Jokela noormehele suureks eeskujuks Virginia Tehnikaülikooli selle aasta aprilli tapatalgute korraldaja, ehkki nende ajendid, kultuuriline ja rahvuslik taust ja psühholoogiline tüüp on täiesti erinevad: viimane oli muuseas selgelt psühhopaat.

Jätame psühhiaatrilised probleemid kõrvale ning keskendume mõrtsuka mõttemaailmale.

Tulistamise järelkajadest on üks parimaid intervjuu minu hea kolleegi ja sõbra Peeter Toropiga (PM, 10.11.2007). Väga õigesti on hinnatud meedia rolli ja seost anarhismiga. Jään eriarvamusele vaid ühes küsimuses, nimelt, et noormehe vaated olevat eklektilised: «Tulistaja oli indiviid, kes luges palju asju siit ja sealt, kuid ei suutnud loetut sünteesida, võttis sellest vaid fragmente.» Arvan siiski, et eklektilised olid tema sõnad, ent see, mis paistab tema sõnade tagant, on vägagi terviklik.

Jokela noormehe vaateis leidub nii parem- kui ka vasakäärmuslaste stereotüüpe – nad ei pidavat kokku sobima. Viited sotsiaaldarvinismile, eugeenikale, antihumanismile jne seovad ta selgelt fašistliku maailmavaatega, samas aga räägib ta revolutsioonist. Ta dekoreerib end 1930.–40. aastate natsliku moe järgi, kuid ta punamust video viitab selgelt kuulsale Che Guevara postrile.

Probleem on pigem poliitilise terminoloogia ebaadekvaatsuses. Parema ja vasaku vastandus on aegunud (kes näiteks võitis Venemaal parlamendivalimised, parem- või vasakjõud?), seepärast tuleb sellest vähemalt siin loobuda. See, mis alles jääb, on äärmuslikkus, mis otsib endale äärmuslikke väljendusvahendeid. Oma internetis avaldatud manifestis väidab tulevane mõrtsukas, et 94 protsenti inimolenditest ei vääri elamist; siiski näitab lihtne analüüs, et tegelik vaenlane on inimkond tervikuna, veelgi enam, elu ise. Nüüd tulebki siirduda filosoofia valdkonda.

Nooruk iseloomustab end radikaalse eksistentsialistina ja see määratlus on üllatavalt täpne, kuid keskenduda tuleb autorile, keda mõrtsukas ei nimeta ei oma manifestis ega teistes netis leiduvates materjalides – 20. sajandi väljapaistvaimale filosoofile, Martin Heideggerile. Viimase meelest on kogu Lääne filosoofia alates Sokratesest liikunud valet teed ja seda tuleb nüüd lammutada, destrueerida. Nimelt ei tule tegeleda asjade olemusega (essentia), vaid olemise endaga (existentia). See kõik ei ole eriti originaalne ega kurjakuulutav. Teised eksistentsialistid tegid siit elujaatavaid ning isegi mõnikord optimistlikke järeldusi.

Kuid Heidegger siin ei peatu. Kui olemine on kõigi alus, mis on siis olemise alus, küsib Heidegger? Ning vastab: olemine on olemas-olemine (Dasein), selle aluseks on mitte-olemine. Mitte-olemine läbib kogu olemist, tekitades selles hirmu. Kuid sellega mitte-olemise roll Heideggeri süsteemis ei piirdu. Olemas-olemine on olemine-surma-poole (Sein-zum-Tode).

Niisiis, surm/mitteolemine on olemise läte, läbistab seda ning on olemise vältimatu sihtpunkt. Võib arvata, et Heideggeri pettumus natslikus režiimis (mis polnud küll nii suur, et sundinuks teda natsionaalsotsialistlikust parteist välja astuma) seisneski selles, et viimane ei olnud oma destruktiivsuses piisavalt radikaalne, sarnaselt pettus nõukogude võimus Majakovski.

Siin oleks huvitav meenutada teist parafašistlikku mõtlejat, Julius Evolat, kes refereerib Heideggeri üsna täpselt, kuid põlglikult. Ka Evolat köidab surm, kuid see on kangelaslik surm, surm kõrgete eesmärkide eest, Heideggeri aga lummab üksnes surm ise, surm kui olemise algus ja lõpp, kui selle sisu, aga mitte kui vahend millekski teiseks. Der Tod ist groß («surm on suur»), nagu ütles Rainer Maria Rilke.

Kuid ka Heidegger on suur. Liiga suur, et mõõta tema mõõdupuuga Jokela mõrvari tegusid. Heidegger seondub asjaga üksnes sellepärast, et ta on väljapaistvamaid surmatungi laulikuid. Üks paljudest, kuid nende nimi on Leegion. Nt läheb Vene superrahvuslane Aleksandr Dugin oma regressioonis nii kaugele, et tema jaoks ei ole tõeline sünnimaa mitte Venemaa, vaid surm. Dugin on grafomaan ja seda kujundit armastab ta varieerida oma erinevais teoseis. Dugini puhul pakub huvi veel see, et tema surmaiha lätted on korraga nii imperialistlikud (Dugin on suurim Evola propageerija Venemaal) kui ka vanausklikud.

Ei maksa unustada ka Che Guevarat ja Ladina-Ameerika revolutsioonide traditsiooni, mille viimaseks väljendajaks võib pidada Venetsueela presidenti Hugo Chávez’it. «Isamaa, sotsialism või surm!» deklareerib ta igas oma kõnes, kusjuures ‘või’ tavaliselt alla neelates ja ‘surma’ rõhutades. Nii moodustavadki isamaa ja surm ühise sihtpunkti. Ühes olulises asjas on Chávez nagu ka Che Guevara palju lähemal Jokela tulistajale kui Heidegger. Viimane on täiesti kiretu. Soome nooruki surmaiha on läbi imbunud vihkamisest ja see ongi tema tegevuse põhiline motiiv.

20. sajandi alguses lahkas saksa sotsioloog Georg Simmel, keda peetakse üheks konfliktiteooria rajajaks, vihkamise vajadust. Simmeli meelest tulenevad armastus ja vihkamine ühest ja samast allikast ning tihtipeale on neil sama objekt. Armastus võib transformeeruda vihkamiseks ja vihkamine armastuseks.

Vihkamine ei teki «meie» ja «nende» vahel, võõraviha, ksenofoobia on sekundaarne nähtus. Esmane ja tähtsaim vihkamise vorm on «meie» sees. Põhjus on lihtne: meie oleme üksteisele avatud, st ka kaitsetud. Nii tekib viha ja vägivald perekonnas, väikestes suletud kogukondades ja kollektiivides. Nagu ülim armastus seisneb iseendast lahtiütlemisest, nii teeb seda ka ülim vihkamine. Ent kui armastus on suunatud elule, siis vihkamine viib surma poole.

Surmatung on võimas, ta köidab paljusid. Selle kirjutise üheks peamiseks tõukeks olid arvukad netikommentaarid, mis õigustasid ja koguni ülistasid Jokela mõrtsuka tapatööd.

Lõppkokkuvõttes on kaks põhilist erakonda ning see eristus on tähtsam kui poliitiliselt vaated või majanduslikud huvid. Need on surma ja elu erakond. Surma erakonnal on Eestis palju toetajaid. Siia kuuluvad kõik enesetapukihutajad, kes kogemata tapavad ka teisi, abordipropageerijad, need, kes joovad või süstivad ennast surnuks, kes laostavad ennast ja oma perekondi kasiinodes jne. Neid on palju, nad on mitmepalgelised ja nende mõju on suur.

Kuid ka elul on oma vägi.

Tagasi üles