/nginx/o/2009/10/09/247779t1hbc35.jpg)
Neli aastat tagasi sai Tallinnas Müürivahe tänaval asuvast Dominikaani Vendade ordu kloostrist kodu poolakast vaimulikule isa Arturile. Endisest popmuusikust preester õpib eesti keelt ja juhib siinseid inimesi jumala juurde, kirjutab Lilia Krõsina.
Poola preester peab jumalateenistusi eesti keeles
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Pärit olen Poolast, Eestisse tulin neli aastat tagasi,» jutustab isa Artur. «Siinne kogukond vajas tugevdamist, sest kogukond, kus on liiga vähe munki, läheb vastuollu meie ordu reeglitega. Ja kui tekkis küsimus, kes läheb Eestisse, olin rõõmuga nõus, et pilt oleks täielik, sest Eesti oli Balti riikidest ainus, kus ma polnud veel käinud.»
Ehkki isa Artur on nüüdseks elanud kõigis kolmes Balti riigis, ei julge ta neid omavahel võrrelda. Leedus sai ta olla vaid seitse kuud ega mõistnud enda sõnul lõpuni tolle ühiskonna eripära. Läti ja Eesti inimeste mõtteviis on tema sõnul küll pisut sarnane, kuid erinevusi on siiski rohkem.
Muusikust sai vaimulik
Isa Arturi arvates on eestlased rohkem avatud teistes keeltes peetavatele jumalateenistustele. Eesti keele on preester omandanud suhtlustasandil, kuid möönab, et sellest ei piisa. Vene keelt räägib dominiiklane vabalt.
«Vene keelt ei ole ma kunagi spetsiaalselt õppinud. Kui töötasin Lätis, rääkisin ainult läti keeles, vene keele oskus pärineb Poolast, olen seda keskkoolis õppinud,» nendib ta. «Kui tulin Eestisse, oli mu esimene kontakt venekeelne. Nii tuli selle keele oskus taastada.»
Eesti keele kesisevõitu oskus teeb isa Arturile muret. «Eesti keelt räägin talutavalt, kui tean, mida ma öelda tahan ning kui on aega mõelda ja ette valmistada, näiteks jumalateenistuse ajal,» märgib preester. «Raskeks läheb siis, kui on elav kontakt. Vahel mul ei õnnestugi vestluspartnerit mõista.»
Isa Artur tunnistab, et tema elus on olnud periood, mil ta pidas teisi asju kirikust tähtsamaks. «Ma olin Jumala peaaegu unustanud. Kord tulin sõbrale külla, teda polnud, kuid tema vanemad kutsusid mu sisse. Sõpra oodates vaatasin, mis raamatuid ta loeb. Üheks raamatuks oli palveraamat. Ja siis tundsin, et pean seda lugema, tundsin, et ma pole ammu palvetanud,» meenutab ta. «See oli saatus.»
Järgmisel päeval läks ta raamatupoodi, ostis palveraamatu ja hakkas seda iga päev lugema. Kuni selle saatusliku pöördeni oli mees muusik, mängis klahvpille päris edukas ja perspektiivikas ansamblis ning plaanis sooloalbumi väljaandmist.
«Arvasin, et minust saab muusik, kuid mõistsin siis, et kui ei pöördu Jumala poole, oled nagu isolatsioonis, nagu vanglas. Seda isegi siis, kui sul on palju sõpru ja tegeled millegi huvitavaga. Ja selles vanglas oled sa vabatahtlikult. Või sa lihtsalt ei tea, kuidas sellest ringist välja astuda,» märgib munk.
Orduga liitumine ei läinud siiski libedalt. Esimese kahenädalase katseaja kloostris läbis isa Artur suurte raskustega. «Mind köitis Dominikaani Vendade ordu vaimulikkus, kuid ma ei teadnud, kas pean saama üheks neist,» meenutas ta oma kõhklusi. «Seda enam, et mitte inimene ei vali oma vaimulikuteed, see ei ole mingi hobi. Otsustasin elada kaks nädalat dominikaani munkadega, et selgust saada.»
Kaks nädalat möödusid palvetades, ta ei rääkinud peaaegu kellegagi ja võitles suure kiusatusega tagasi «tavamaailma» naasta. «Vaevu pidasin vastu,» nentis isa Artur.
«Kui läksin sellesse ilusasse maailma tagasi, rõõmustasin kaks päeva. Aga siis mõistsin, et selle kahe nädalaga kloostris sain rohkem kui terve aastaga selles maailmas,» meenutab ta.
Eestis on veel palju vaja teha
Tallinnas täidab isa Artur kõiki preestri kohustusi – viib läbi teenistusi poola ja eesti keeles, laulatab ja ristib. Ta eelistab askeetlikku ja üsna eraldatud elustiili.
«Linna peale lähen harva, mul on huvitavam lugeda raamatuid. Kui vahel jalutan, siis selleks, et mõtteid koguda. Talvel pean rangest režiimist kinni – palved, raamatute lugemine, eesti keele õppimine,» räägib ta. Oma minevikku pole isa Artur täielikult unustanud ja vahel võtab kätte kitarrigi. Sagedamini kuulab ta aga Mozartit.
Isa Artur ei pea probleemiks, et kirikus käivad pigem vanema põlvkonna esindajad. Ta on kindel, et usu juurde tulla pole kunagi hilja. Temas on tekkinud tunne, et noorte arvates on jumalaga suhtlemine midagi abstraktset.
«Noortel ei ole piisavalt informatsiooni sellest, mis on tõeline usk,» ütleb ta. «Usk on see, mis on üles kasvanud inimese südames. Noored arvavad, et usk pole oluline, sest pole olnud aega sellega kokku puutuda,» arvab isa Artur. «Kirikul on pikk ajalugu. Juhtub, et üks põlvkond usub, sellele järgneb kirikust kaugenev põlvkond, ja siis tulevad inimesed jälle usu juurde tagasi.»
Isa Artur ütleb, võib mõista inimest, kes ei käi kirikus, kuni kõik on hästi, kuid pöördub Jumala poole siis, kui mingi õnnetus juhtub.
«Inimeste hulgas pole ilus pöörduda rikka sõbra juurde ainult siis, kui on vaja raha. Siin on aga kõik vastupidi: Jumal teab, et Temaga ei ole kontakt nii lihtne, ja kui inimesele hakkab midagi tõsiselt muret tegema, ta otsib toetust, siis on isegi hea, kui õnnetus aitab silmi avada,» jutustab ta.
Küsimusele, kas ta kavatseb Eestisse jääda, kehitab isa Artur õlgu ja naeratab. «Kui on vaja, siis sõidan minema. Kuid ma tahaks veel Eestis elada ja siinse keele ära õppida. Pealegi ma tunnen, et siin on veel palju tööd,» vastab ta.
Isa Artur
• Sündinud 5. septembril 1962. aastal Poolas Szczecini linnas.
• Oskab poola, vene, läti ja suhtlustasandil ka eesti keelt.
• Teenistus kirikus – Rzeszów, Poola – kaks aastat, Talsi (Läti) – aasta, Riia (Läti) – neli aastat, Liepaja (Läti) – seitse aastat, Vilnius (Leedu) – seitse kuud, Tallinn – neli aastat.
• Harrastused: muusika, lugemine.