Võidukad soomusronglased taastasid eestlaste eneseusu

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Kitsarööpmelise ja kõige väiksema arvu tääkidega soomusrongi nr 5 meeskond Põhja-Lätis 1920. aasta kevadel.

FOTO: Eesti Ajalooarhiiv

Improviseeritud soomusrongid tõid 1919. aasta jaanuaris pöörde Vabadussõja käiku, pannes aluse eestlaste vastupealetungile ning taastades Eesti sõdurite kaduma kippunud enesekindluse.

Noor Eesti ohvitser Paul Laamann saab 1919. aasta jaanuari alguses Eesti soomusrongide, soomusautode ja sõjalaevade ülemjuhatajalt Johan Pitkalt ühekorraga nii häbistava peapesu kui ka väärtusliku õppetunni.

Laamannile on ülesandeks tehtud kitsarööpmelise soomusrongi nr 2 formeerimine. Ta ongi usinasti otsinud rongile meeskonda ning valvanud sadamatehastes rongi ehitavate üha mässumeelsemate tööliste järele, vajaduse korral neid isegi relva ähvardusel tehases kinni hoides.

Kuid relvastust on raske leida. Iseäranis kuulipildujaid pole kusagilt võtta, kuid soomusrongile on ette nähtud kaks kuulipildujavagunit kokku kaheksa kuulipritsiga.

Nüüd ilmub ta nõutuna Pitka ette oma muret kurtma. Kõik relvalaod on läbi käidud, ent need on tühjad. Kas ei oleks võimalik puuduvaid kuulipildujaid laenata teiste soomusrongide pealt?

Oma alalist varustust kandev tulevane admiral – seljas kasukas, õlal püss, vööl revolver, paar käsigranaati ja mõõk, ümber kaela rihma otsas binokkel ja kasukanööbi otsas rippumas taskulatern – vaatab noorele ohvitserile karmilt otsa. Seejärel astub talle otse nina alla ja käratab: «Kas teie siis ei tea, k u s t relvi saab? Kas vaenlasel on kuulipildujatest puudus? Minge ja tooge nende käest!»

Sõjaõnn pöördub

1919. aasta algus ei olnud võitlevale Eestile just helge. Detsembris langesid Rakvere, Tapa, Võru ja Tartu ning punaväed ohustasid juba Paidet ja Tallinnatki. Selles lootusetus olukorras oli aga pooleldi juhuse läbi pandud alus relvaliigile, mis õige pea osutus hämmastavalt tõhusaks ning tõi peagi pöörde kogu Vabadussõja käiku.

Novembri lõpus oli Kaitseliidu patrull leidnud Tallinnast Kopli kaubajaamast sinna Saksa okupatsioonivõimude poolt maha jäetud primitiivse soomusrongi. Sellest sai Eesti laiarööpmeline soomusrong nr 1, mis pärast oma legendaarse ülema Anton Irve hukkumist hakkas tema järgi kandma nime «Kapten Irw».

Soomusrong sõitis rindele juba 30. novembril ning sõja jooksul järgnesid talle veel viis laia- ja viis kitsarööpmelist rongi.

Need rongid olid nagu omaette väikesed, kuid suure löögijõuga armeed, ilmudes oma suurtükkide, kuulipildujate ja jalaväedessantidega vaenlase ette – või ka taha – surma külvama kõige ootamatumatel hetkedel.

Kuid rangelt võttes polnudki tegu soomusrongidega. Esimesed säärased rongid soomustati liivakottide ja laudseinte vahele loobitud lahtise liivaga, mis vagunite rappudes peagi seina vahelt välja nirises.

Rongi ees veeresid tavaliselt paar lahtist platvormi raudtee parandamise varustusega, järgnes kaubavagunist ümber ehitatud suurtükivagun, siis kuulipildujavagun, seejärel ülejäänud vagunid meeskonna ja sõjavarustusega.

Vedur ise, tavaline ja tihti päevinäinud auru jõul töötav «turtsuv siil», oli peidetud ešeloni keskele.

Hüppav suurtükk

«Ainuke suurtükk oli väga kummaline riistapuu,» on laiarööpmelise soomusrongi nr 3 esimest raskerelva meenutanud rongi võitleja Hugo Kakk.

«Iga kord kui temast vaenlase pihta tulistati, hakkas ta mööda platvormi kui konn ringi hüplema, ning vägisi tahtis üle parda maha lipsata. Igatahes patarei meestel võttis alati tükk aega tema kinni püüdmisega ja kohale säädmisega, kuni kepslevast konnast saadi järgmine pauk välja lasta. Patarei meeskond ristiski ta «konnaks».»

Hakki soomusrong sõidab 100 mehe ja 15 ohvitseriga Tallinnast Viru rinde suunas välja 21. detsembril 1918. Koos jalaväeosadega on seal vaenlase kinnipidamisega ametis juba ka laiarööpmelised soomusrongid nr 1 ja 2.

Kuid esialgu ei paista midagi muutuvat, Eesti vägesid seirab endiselt ebaõnn. Vastase raske ja täpse suurtükitule tõttu rongide pihta läheb luhta Tapa hoidmise katse.

«Granaatide lõhkemiskohtadel kerkisid taeva poole kõrged, lehtrikujulised tolmupilved, šrapnellid vingusid ning sundisid igaühte instinktiivselt küüru tõmbama, ainult kapten Irv ei teinud sellest kõigest väljagi, tema pilgus oli ainult näha imestust, kui mõni mürsk hädaohtlikult lähedal lõhkes,» kirjeldab veel viimaseid päevi laiarööpmelise soomusrongi nr 3 ülemana teeninud Laamann oma kolleegi, soomusrongi nr 1 ülema põlglikku suhtumist vastase mürskudesse.

Viimane piir

Kõik saavad aru, et kui taganemine jätkub, laguneb rinne koost ja sõjaga on ühel pool. Levivad kuuldused Tallinnas ette valmistatavast punaste mässust.

«Kui oleks veel üks jaamavahe taganetud, siis oleks kindlasti pooled mehed rongidelt jalga lasknud. Sest alaline taganemine, millele ei näinud lõppu tulevat, mõjus meeskonna meeleolule masendavalt. Mitmed meestest ei uskunud enam, et suudame veel hoogustunud vaenlasele vastu panna,» kirjeldab Hakk. «Mõningad mehed tegid isegi tasapisi ettevalmistusi rongilt lahkumiseks kui veel peaks taganetama.»

Ööl vastu 4. jaanuari üllatavad soomusronglased ning 1. ja 5. polgu sõdurid aga vaenlast Priske saeveski juures ja saavad selles «mulinas» – nii kõlab soomusronglaste sõna lahingu kohta – esimese väikese võidu.

4. jaanuaril üritavad punased vallutada Kehra jaama, kuid soomusrong nr 1 sõidab kapten Irve juhtimisel uljalt otse vaenlase peale, jahmatades viimast täiesti ootamatult Arudevahe talu maadel. Rongisuurtükkide ja vagunitest väljunud dessandi jõul pekstakse punased laiali.

Punased kuradid

Lõputu taandumine on nüüd asendunud pealetungiga. Järgmiseks puhastab kapten Irv oma rongiga 5. jaanuaril Aegviidu, 6. jaanuaril Jäneda ning 7. jaanuaril Lehtse.

Aegviitu sisse sõites leiavad soomusronglased eest jaama, kus «nagu oleks laata peetud». Punased on soomusrongide eest põgenedes jätnud laudadele aurama teeklaasidki ja katelokid maisipudruga. Jaama unustatud seljakottidest tulevad välja röövitud pesu, kleidid, ülikonnad, ehted ja isegi Rakvere tuletõrjeseltsile kingitud hõbepeeker.

Jäneda mõisa mööbel, sisustus, raamatud ja klaver on punaste poolt pilbasteks lõhutud ning härraste vannitoa vann ja seinad täidetud roojaga.

9. jaanuari hommikul vallutavad kolm soomusrongi suurtükitule ja dessantidega Tapa linna. Nüüd põgeneb vaenlane juba ülepeakaela. Soomusrongi nr 3 «konna» kõrval paugub juba ka Inglise sõjalaevalt saadud väärikas laevasuurtükk, mis sai nimeks «Onu Tom».

«Punased kuradid lidusid nii kiiresti eest ära, et kuidagi ei jõudnud neile järele,» lõõtsutavad higist auravad koolipoisid pärast lahingut. Tee on vaba nii Narva kui ka Tartu suunas ning viimane vallutataksegi juba 14. jaanuaril. Pealegi on soomusrongide üldjuhi kapten Karl Partsini jõudnud kuuldused tema perekonna vangistamisest Tartus ning ta otsustab mitte jääda linna päästmiseks ootama ülemjuhataja korraldust.

«Eile õhtul oli küll tumedalt suurtükkide pauke kuulda, kuid siis ei julgenud veel keegi loota, et päästjad nii ligidal on,» imestab üks vanaproua, keda Hakk vabastatud Tartu tänavail kohtab. «Alles hommikul, kui paugud aina Tartule lähemale tulid, lõi südame alt soojaks.»

Meeleolumuutus on toimunud mitte ainult Tartus, vaid kogu riigis. Seda tajub eriti hästi 4. rahvaväepolgu reamees-õppursõdur Kalju Luuberg, kes sõja alguses punaste kätte vangi langes, ent Eesti vägede pealetungi ajal vangist põgenes. Nüüd asub ta teele Narva rinde suunas ega jõua rahva head tuju ära imestada.

«Ajavahemikul, mil mina punaste käes olin, oli palju muutunud. Kõikidel inimestel ja sõduritel olid rõõmsad näod, ei olnud näha tusaseid, nagu seda enne vangilangemist nägin,» kirjutas ta oma mälestustes. «Ei olnud kuulda enam, et Eesti sõda suure Venemaaga on jaburdamine. Ka ei mõtelnud keegi enam väejooksu peale, nagu see taganemise ajal tavaline asi oli. Sooviti õnne ja kiideti.»

Kust saada relvi?

15. jaanuaril jõuab Paul Laamann oma uue kitsarööpmelise soomusrongiga nr 2 lõunarindele. Ühe raudteevahiputka juures laseb ta rongi kinni pidada ning läheb vahi käest küsima, kas vaenlast on näha olnud. Hirmunud raudteevaht aga ei saa sõnagi suust, vaid osutab läbi akna õue.

«Vaatasin tema pilgu suunas ja nägin läbi akna aias, ilusa kuuseheki varjus, kahte laskevalmis kuulipildujat, mõlemad suunatud soomusrongi poole. Kuulipildujad olid täiesti laskevalmis, lindid sees ja suur virn kaste laskemoonaga nende kõrval,» meenutas Laamann.

«Selgus, et majas oli asunud 8-meheline valvetõke. Nähes rongi lähenemas, oli meeskond esiteks jooksnud kuulipildujate juurde, kuid nähtavasti märgates, et rongilt vaatas neile kahuri ähvardav toru vastu, ära kohkunud, kuulipildujad ja laskemoona sinnapaika jätnud ja metsa põgenenud,» kirjeldas noor ohvitser.

Pitkal oli olnud õigus – relvi tuleb tuua vaenlase käest.

Eesti soomusrongid Vabadussõjas

Laiarööpmelised

• Nr 1 («Kapten Irw») – 12 ohvitseri, 145 tääki, 22 kuulipildujat, 3 suurtükki

• Nr 2 – 14 ohvitseri, 205 tääki, 23 kuulipildujat, 3 suurtükki

• Nr 3 – 13 ohvitseri, 172 tääki, 20 kuulipildujat, 2 suurtükki

• Nr 4 – 10 ohvitseri, 141 tääki, 20 kuulipildujat, 4 suurtükki

• Nr 5 – 15 ohvitseri, 171 tääki, 18 kuulipildujat, 4 suurtükki

• Nr 6 – 9 ohvitseri, 140 tääki, 12 kuulipildujat, 4 suurtükki

Kitsarööpmelised

• Nr 1 – 5 ohvitseri, 74 tääki, 10 kuulipildujat, 2 suurtükki

• Nr 2 – 4 ohvitseri, 54 tääki, 9 kuulipildujat, 1 suurtükk

• Nr 3 – 5 ohvitseri, 73 tääki, 9 kuulipildujat, 2 suurtükki

• Nr 4 – 4 ohvitseri, 53 tääki, 6 kuulipildujat, 1 suurtükk

• Nr 5 – 2 ohvitseri, 22 tääki, 4 kuulipildujat, 1 suurtükk

Kõigil rongidel kokku

93 ohvitseri, 1250 tääki, 153 kuulipildujat, 27 suurtükki

Allikas: «Eesti soomusrongid ja soomusronglased 1918–1941»

    Tagasi üles