Eesti keele tõlkeülesanne šokeeris vene õpilasi

Natalja Fomenko väitel ei sobi ka tema poega ehmatanud julm kirjanduslik tekst kooli õppematerjaliks. Foto: Liis Treimann

Vene õpilastele eesti keele tõlkeharjutuseks üsna jõhkra ilukirjandusliku teksti andnud keeleõpetaja pole haridusministeeriumi hinnangul midagi valesti teinud.

Kui Natalja Fomenko Tallinnas Lasnamäe gümnaasiumi 7. klassis õppiv poeg emalt koduse ülesande lahendamiseks abi palus, oli Fomenko rabatud. Poeg pidi vene keelde tõlkima Aidi Valliku noorsooromaanist «Mis teha, Ann?» võetud katkendi, mis oli raske nii keeleliselt kui ka sisuliselt.

Näiteks olid katkendis laused: «Kasvataja lööb teda hüppenööriga, palju kordi ja väga kõvasti, vihaga. Väike poiss soovib, et see ta parem kohe ära tapaks, aga suur rohmakas naine lööb, kuni väsib. Kõik seisavad ja vaatavad pealt. Seisab ja vaatab ka pööningu süütaja. Poisi kintsudel kõrvetavad punased vorbid, kui ta magama minnes dressipüksid jalast võtab. Natuke aega seisab ta voodi kõrval ja väriseb. Tal on külm ja hirm. Ülejäänud üheksast voodist kostab naeru ja pilkamist. Võta aga voodist kinni, sitaratas! Kui palav hakkab, lehvita kõrvu! Nii kui sa magama jääd, paneme traadid seina!»

Fomenko sõnul tekkis tal tunne, et loeb ohvri päevikut või sadisti õpikut. «Seda [teksti] keeleõppes kasutada ei tohi, tekst ei ole lapse psüühikale sobilik,» väidab ta, et ülesanne rabas ka poja klassikaaslasi ja nende vanemaid.

Tõlkeülesande andnud 30 aastat õpetajana töötanud Tamara Šutova kinnitab, et valis sihilikult sellise teksti. «Ühe tüdrukuga oli tekkinud konflikt ja tahtsin, et õpilased seda teksti lugedes aru pähe võtaks. Ja see mul õnnestus,» väidab Šutova.

Haridusministeeriumi kommunikatsioonibüroo konsultant Asso Ladva ütles, et esmapilgul võib lõik tunduda tõepoolest šokeeriv, kuid kõik sõltub sellest, kuidas materjali esitatakse.

«Paljud asutused ja ühendused püüavad praegu vähendada ja ennetada noorte vägivalda,» märkis Ladva, kelle kinnitusel tunneb õpetajana töötanud Vallik teemat hästi.

Kommentaar

Aidi Vallik
kirjanik:

Kommentaar
Olukorra kirjeldust kuulsin üht 1980. aastatel lastekodus kasvanud inimest intervjueerides (sama raamatu tarbeks). Kahtlemata on sündmustik ränk ja jõhker, kuid pidasin seda vajalikuks. Oli vaja näidata, milliseks võivad täiskasvanute ükskõiksuse tõttu muutuda suure poisteseltskonna grupiprotsessid, omavahelised suhted, ja kuidas see võib mõjutada nende poiste psüühikat ja ellusuhtumist, üldisi hoiakuid ning väärtushinnanguid.