Esimest korda kirjutati hiina keelt oraaklikontidele teisel aastatuhandel e.m.a, aga juba nendes tekstides on näha pikkadeks aegadeks hiinakeelseid kultuuritekste iseloomustama jäänud jooned: erinevad fraasid tekstis kordavad sama grammatilist struktuuri, samal kohal fraasis on samalaadse rolliga kirjamärk.
Sõltumata sellest, kas tekst on riimis ja järgib vormilist rütmiskeemi, peab ta kinni sisulisest rütmist, mis on enam-vähem sama range.
Miks nii? Aga sellepärast, et hiina keel on põhimõtteliselt ambivalentne märkide omavahelised suhted ja nendest tulenevalt lause tähendus on lugejal vaja alati ära arvata, sest sugugi alati ei ole see esimesest pilgust selge. Sisulised rütmid aitavad lugejal aru saada, kas sõna on lauses parasjagu alus või öeldis, sihitis või hoopis põhisõna pärast täiendit.
Kui hiina keele vabade assotsiatsioonide potentsiaal täielikult vallandada, satub teksti lugeja keset tähenduste keeristormi, milles on tal tihti üsna raske aru saada, mis toimub, ja aheldamata lausetest ei pruugiks ta sugugi tingimata lugeda välja seda, mida parasjagused võimukandjad temalt ootaksid.
Just sellesse keeristormi Bei Dao tekstid meid aga heidavad. Tõsi, ta keel pole enam klassikaline hiina, vaid lääne keelte rangematele struktuuridele märksa lähemale kaldunud mandariin, kuid ometi tunduvalt vabam assotsiatsioone looma umbes nagu eesti keel on vabam grammatilise sooga keeltest, kus ase- või tegusõnad saavad seostuda ainult kindlast soost nimisõnadega.
Ja Bei Dao keel on lisaks muule ka kultuuriliselt alasti: mu meelest pole õige rõhutada niivõrd ta eristumist varasemast, maoistlikult parteilisest propagandaluulest, kuivõrd klassikalisest, aastatuhandete traditsioone järgivast ja 19.20. sajandil juba pigem nende taaga all ägavast luulest, milles iga kujundi tähendusväli oli vanade meistrite poolt üldiselt juba risti ja põigiti läbi küntud ning väljenduspotentsiaal sestap üsna õhuke.
Muide, maoistlik propagandaluule on kogu oma minevikueitusest hoolimata sellega täiesti adutavas jätkuvussuhtes ja klassikalise luule parimaid eeskujusid järgides kirjutas värsse ka esimees Mao ise.
Bei Dao nägemine on seega lähemal pigem lääne sürrealistide kujundirõõmule kui hiina senisele luulele.
Ma ei kujuta ette, millised võisid olla need «kollastes raamatutes» ilmunud lääne kirjanduse tõlked, mis Bei Dao maitset kujundasid kas üritasid tõlkijad välismaiseid tekste hiina kultuuri konventsioonidele mugandada või luua hiina keeles uut, sisule vastavamat vormide paradigmat.
Aga sellest, miks oli vaba luuleline assotsiatsioon 20. sajandi totalitarismidele vastuvõetamatu, peaksime meie oma ajaloolises situatsioonis ju väga hästi aru saama: seismine isikliku maailmanägemise eest ei saanud olla muud kui poliitiline protest oludes, kus kõik peab olema kõigile ühtemoodi selge. On hea, kui see luule jaksab ka vabades meeltes elada.
Raamat
Bei Dao
«Lumearmee»
Hiina keelest tõlkinud Lauri Kitsnik
Eesti Keele Sihtasutus 2007