Reede õhtul külla hüpanud sõbranna paneb lauanurgale külakosti: pudel viina, okolaad ja... mu nägu venib pikaks mis veider ollus selles purgis on???
Köögi-kettkiri: Jeruusalemma leib
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Juuretis,» seletab sõbranna naerdes, «siin on kõik kirjas.»
«Siin» tähendab raskesti loetavat koopiat käsitsi kirjutatud retseptist.
«See on Jeruusalemma leib,» seletab sõbranna. «Tainaga peab tegelema viis päeva, siis tuleb leiba küpsetada ja juuretis edasi anda. Mulle tõi selle lapsehoidja.»
«Kuidas maitses?» uurin.
«Üsna kehvasti,» nendib sõbranna, «laps ei söönud seda üldse.»
Aus vastus. Ometigi tundub ahvatlev teha nii pika vinnaga sööki, mis kummalisel kettkirja-meetodil kööki puges.
Esimesel päeval lasen juuretisel seista a v a t u d klaaspurgis ja segan p u u s t lusikaga, täpselt nagu retseptis kirjas.
Teise päeva õhtuks on purk juuretist täis kerkinud, nii et mul läheb vaja suuremat k l a a s i s t või p o r t s e l a n i s t anumat... Anumat... no kust ma selle võtan, kui kõik potid on terasest!... aaa, liitrine klaasist õllekann vast sobib. Lisan juuretisele klaasi jahu, klaasi piima ja klaasi suhkrut. Ja siis koristan.
Kolmanda päeva hommikul vaatab mu mees imestunult ringi: «Kas see on ikka meie kodu? Nii korras!» Kas ma siis sellist komplimenti tahtsingi?! Segan taina puulusikaga läbi.
Neljandal päeval avastan ehmatusega, et õllekannu katab vahumüts ja nired voolavad mööda kannu külgi alla. Kust küll leida suurem nõu... käes! Valan taina lillelisse supitirinasse, mida ma pole pärast ostmist kordagi kasutanud, ning lisan taaskord klaasi piima, klaasi jahu ja klaasi suhkrut.
Viiendal päeval jagan taigna n e l j a k s. Ü h e l e osale lisan 1,4 teelusikatäit soola, kolm muna ja supilusikatäie õli ning valan k l a a s i s t vormi, mille põhja panen k ü p s e t u s p a b e r i. Kollane segu näeb välja nagu omlett. Lükkan selle ahju küpsema, keeran taimeri 45 minuti peale ja lähen koos pisitütar Krataga vanni.
Kilgates ja sulistades ujub aeg kiiresti. Esimest korda piilun ahju, kui taimer tiksutab lõpuminuteid. Lavai-taolise lapikleiva põhi on tumepruun ja üks serv süsimust. Valmis! Küpsetuspaber on kinni nagu nahk. Eraldan raashaaval paberit vähem kõrbenud kohtadest ning lõikan julgemalt söestunud osa.
Viimaks, viienda päeva õhtul on aeg Jeruusalemma leiba m u r d a. Ohoo see maitseb täitsa hea! Mõnusalt magus ja uudse maitsekiiksuga. Mees sööb, laps sööb, mina söön ja leib ongi otsas.
Nüüd tuleb retsepti järgi veel kolm osa juuretist j a o t a d a h e a d e l e s õ p r a- d e l e. Oi, ma kujutan nende nägusid juba ette!