Päikesejumala metamorfoos

Keiser ja keisrinna: Issei Ogata ja Kaori Momoi. Foto: Postimees.ee

Aleksander Sokurovi «Päike» on film, mis laseb meil näha seda, mida me ei tohiks näha – Jaapani keisrit oma privaatsel alal, kirjutab jaapani filoloog Alari Allik.

Me näeme, kuidas Shōwa-keiser Hirohito riietub ja sööb, kuidas ta oma maiseid vajadusi rahuldab. Me ei leia teda uhkest avarast paleest, vaid hämarast maa-alusest betoonist varjendist, kuhu ta on Ameerika pommitajate eest peitu pugenud.

Seesama keiser, kelle esivanemaks oli Amaterasu-ōmikami (Taevasära austatud jumal) ja keda suur hulk jaapanlasi pidas inimkujul ilmuvaks jumaluseks (arahitogami), astub meie ette väikest kasvu tavalise mehena, kes maigutab veidralt suud nagu kala kuival ega paista esmapilgul üldse mõistvat olukorra täit tõsidust.

Kuigi kusagil toimuvad hirmsad lahingud – Okinawal langevad sajad tuhanded inimesed –, ei jõua surijate hädakisa siia maa-aluse ruumi seepiakarva seinte taha.

Filmi kandvaks küsimuseks kujunebki Hirohito jumalik või siis hoopis inimlik olemus. Merebioloogina peab ta tunnistama, et tal pole ühtegi liigitunnust, mis eristaks teda inimesest. Kui ülemteener veenab teda, et kuni kas või üks jaapanlane on veel elus, ei jõua ameeriklased keisrini, küsib Hirohito: «Aga mis siis saab, kui mina olengi see viimane inimene?»

Selle peale vastab ülemteener: «Lubage öelda, keiser on Amaterasu-ōmikami järeltulija, mitte inimene.» «Aga mis tõestab, et ma olen jumal? Mul on samasugune nahk nagu teistel inimestel.» Kui ülemteener selle viimase väite peale nõutult vait jääb, lohutab Hirohito teda: «Ma tegin ainult nalja.» Nii jääbki filmis lahtiseks, millisel määral keiser ise oma jumalikkusesse uskus.

 Et keiser võib jääda viimaseks inimolendiks Jaapani saartel, oli sõja lõpus üsna tõenäoline. Hirohito valitsusperioodi algusest peale tegeles riigi propagandamasin tema jumaliku staatuse rõhutamisega. 30–40% kooliõpikute mahust oli pühendatud keisri jumalikule päritolule ja jaapani rahva ülimuslikkuse ideoloogiale, mis õpetas kohtlema kõiki teisi aasia rahvaid alaväärsena.

Keiser oli jumal ja rahvas tema lapsed. Hirohito õhutas rahvast endasse uskuma ja temaga koos sõtta minema. Jõuline ajuloputus viis selleni, et paljud inimesed olid valmis kõhklematult keisri nimel surema. Need aga, kes ei olnud piisavalt tugevad, kes kahtlesid keisri jumalikkuses, kuulutati reeturiteks ja hukati.

Kõige jubedama kuju võttis Jaapani strateegia sõja viimasel aastal. Liitlaste invasiooni eel jagati Jaapani neli põhisaart kaheksaks geograafiliseks regiooniks, millest igaüks pidi võitlema kogu elanikkonna surmani. Keisri ellujäämise nimel pidi surema kogu jaapani rahvas. Kui poleks olnud kahte aatompommi, oleks ilmselt käiku läinud just see stsenaarium, mida nimetati «otsustavaks lahinguks põhisaarte pärast» (hondo kessen).

Sokurovi Hirohito aga ei tea kõigest sellest suurt midagi. Ta on välismaailmast äralõigatud intelligent – teadlane, kellel puudub selge tegelikkusetaju. Kõik tema teadmised välismaailmast on vahendatud – raadio, fotod, teenrite või kindralite sõnad –, tal puudub igasugune kokkupuude tegelikkusega. Lood sõjakoledustest võtavad tema peas arvutigraafika abil teostatud fantaasia vormi, kus tulemeres lendavad ringi kalakujulised lennukid, mis sülgavad kalakujulisi pomme.

Keisril pole ühtegi sõpra, tal pole kellegagi rääkida oma suurimast kirest – kaladest. Nii näib Sokurovi pooldavat arusaama, et keiser oli sõjasündmuste keerises lihtsalt üks abitu marionett, kellel oma selge arusaam toimuvast puudus. Ta keskendub keisri inimlikule küljele ja ajenditele, mis viisid teda oma jumalikust staatusest lahtiütlemiseni. Filmi lõpuosas näemegi, kuidas Hirohito proovib sõnastada oma kuulsat «Inimsuse deklaratsiooni».

Ajaloost pole päris täpselt teada, kellelt tuli esialgne impulss deklaratsiooni kirjutamiseks. Ameeriklaste 1946. aasta memorandumi järgi oli keiser «mitte ainult valmis, vaid innukas loobuma oma «jumalikkusest» nii kiiresti kui võimalik […] aga ei tema ise ega ta nõunikud teadnud, kuidas seda kõige paremini teha».

Esialgse visandi tekstist kirjutas ameeriklaste üks väheseid jaapani keelt oskavaid nõunikke Harold G. Henderson, kes oli enne sõda olnud Columbia ülikooli jaapani kirjanduse õppejõud. Pärast jaapanipoolseid täiendusi ja lisandusi valmiski «Inimsuse deklaratsioon» (ningen sengen), mis avaldati päevalehtedes 1946. aasta 1. jaanuaril, jaapanlastele aasta kõige olulisemal päeval.

Hirohito teatas: «Ma olen koos oma rahvaga – meie suhe on seotud vastastikkuse usalduse, vastastikkuse austusega ega põhine tühipaljal mütoloogial ja pärimusel. See suhe ei tugine alusetule arusaamale, mille põhjal mind peetakse jumalaks ja jaapani rahvast teiste rahvastega võrreldes ülimaks ning seeläbi määratuks valitsema maailma.»

Selle teksti juures polnud oluline mitte ainult see, mida seal öeldud oli, vaid ka see, kuidas seda öeldi. Nimelt vahetas keiser keelt. Ta ei väljendanud ennast enam formaalses õukondlikus keeles, mida aristokraadid olid Jaapanis kasutanud üle tuhande aasta, vaid tuli mitu sammu lähemale argikeelele, mida tema kaasaegsed päriselt kasutasid. Keiser õppis rääkima uues keeles – inimeste eneste keeles. Oli toimunud metamorfoos, päikesejumalast oli saanud tavaline inimene.

Kui siiras aga see metamorfoos oli? Paljud jaapanlased leiavad siiani, et keiser oleks pidanud vastutama sõjakuritegude eest oma eluga. Tõelise väepealikuna oleks ta pidanud sooritama harakiri, mitte lihtsalt loobuma oma seisusest.

 Raamatu «Shōwa: Hirohito Jaapan» üks autoreid Carol Gluck on öeldud, et see silmamoondustrikk, mille abil Hirohito süüst puhtaks pesti, oli võimalik ainult tänu Ameerika hollywoodilikule meediamasinale. Keisrit näidati meedia vahendusel pisikese armsa tšaplinliku mehikesena ja juba mõne kuu pärast ei suutnud enam keegi uskuda, et sel mehel ülepea mingi võim võis olla.

Kuid ikkagi ei tohi unustada, et keisri võim oli absoluutne – kui ta oleks selgelt «ei» öelnud, oleks kindralid pidanud teda kuulama. Hirohito vaikiv nõusolek lubas aga sõjamasinal takistamatult oma tööd teha.

2005. aastal Berliini filmifestivalil esilinastunud «Päikest» näinud Jaapani filmilevitajad leidsid, et filmi teema on liiga delikaatne selleks, et seda Jaapanis näidata. Nii hakkas film Jaapanis levima esialgu eraisikute ja väiksemate kinode kaudu.

Tõepoolest, Jaapanis on seni keisrit kujutatud ainult ühes filmis («Jaapani kõige pikem päev», 1967) ja sedagi väga lühidalt. Nii on Sokurovil, kes jaapani kultuuri suhtes on väljaspoolne, olnud võimalus julgelt astuda sinna, kuhu ühegi jaapanlase jalg pole veel astunud. Ja neid jälgi mööda hakkavad võib-olla astuma teisedki.

«Päike»

Režissöör: Aleksander Sokurov

Stsenaristid: Juri Arabov ja Jeremy Noble

Operaator: Aleksander Sokurov

Helilooja: Andrei Sigle

Peaosas: Issei Ogata

Venemaa 2005

Levitaja Sonatiin 2007

 Moodustab triloogia koos filmidega «Moolok» (1999) ja «Taurus» (2001)