Võitlus ülekaaluka vaenlasega puudutas valusalt igat Eesti peret

Oskar Sädeku joonistus rindele minevatest Eesti sõduritest. Foto: arhiiv

Pärast iseseisvuse väljakuulutamist 24. veebruaril 1918 võis Eesti alustada sõdadest ja rahutustest kurnatud maa ülesehitamist. Paraku ei õnnestunud rahuaega kaua maitsta, juba 28. novembril 1918 tungisid punaväed Narva.

Päev hiljem kuulutati seal välja Eesti Töörahva Kommuun. Edasine sündmuste käik tõendas, et Töörahva Kommuunil polnud tegelikult mingit reaalset võimu ning sellele allunud väeosad moodustasid vaid tühise osa Eesti Vabariigi vastu võidelnud vägedest. Seetõttu pole vale, kui Vabadussõda on nimetatud ka Eesti–Vene sõjaks.

Võitlus ülekaaluka vaenlase vastu nõudis suuri pingutusi ja puudutas igat Eesti peret. Kõik see avaldus väga selgelt ka praeguse Lasnamäe alla jäävatel aladel. Kütusekriisi leevendamiseks panustas linnavalitsus raudtee-ehitusse Tondi ja Sõjamäe turbarabadesse.

1919. aasta eelarves oli turbaveoks ette nähtud 299 100 marka. Tondi raba lähedal alustati 1919. aasta suvel ka barakkide ehitamist turbatöölistele.

Tehases parem elu

Kui vene turg ära langes, tegutsesid Lasnamäe suured tehased väga vaevaliselt, Dvigatel valmistas ainult murdosa tsaariajal tehtust. Tehas pidi oludega kohanema ning valmistama kaupa, mida Eestis vajati. Üheks selliseks tööks oli 1919. aasta algul Tallinna Eesti Majandusühisuse tellitud 1100 ühe- ja kahehobuseatra.

1919. aasta teisel poolel remonditi tehases vedureid ja vaguneid, 5. oktoobrist 1919 andis Dvigatel õhtutundidel ka linnale elektrit. Ometi jätkus 1919. aasta märtsis 400 töölisele ja ametnikule tööd ainult neljaks päevaks nädalas, pahatihti ka üheks päevaks.

1919. aastal maksti neile esimest korda palka alles 14. veebruaril, kuid ka siis jäid paljud tühjade pihkudega. Sama aasta aprillis oli palgamaksmine juba normis. Enne lihavõttepühi hankis vabrikuvalitsus igale töölisele veel 4,5 puuda kartuleid, 20 naela soola ning 3 pakki tikke.

Uute tellimuste tõttu võttis tehas aprillis juurde ligi 100 töölist. Juulis müüdi töölistele ja ametnikele 3 naela heeringaid, kartuleid nii palju, kui keegi soovis, peensuhkrut, telliseid, tallanahka jm ülidefitsiitset kaupa. Septembris võis iga tööline osta 5 naela peent nisujahu, samuti sülla põletuspuid.

Põhja paberi- ja tselluloosivabriku asjaajajaks-direktoriks oli E. Fahle. Tema toetusel rajati vabriku töötajate kultuurhariduslik ühing Puhkekodu. Selle ühingu toetamiseks eraldas E. Fahle väga suuri summasid.

Veel olulisem oli Fahle 200 000-margane toetus Eestile kõige raskemal ajal – 1919. aasta jaanuaris. Samas annetas ta 25 000 marka laatsareti avamiseks, 25 000 marka Eesti Must-Sinisele Ristile ning kinkis Tallinna vaesematele perekondadele 500 õmblusmasinat ja 20 000 õmblusnõela.

Nõukogude ajaloolased on püüdnud igati võimendada Tallinna tööliste Eesti valitsuse vastast meelsust. Osalt see kindlasti nii oligi – vastasel juhul poleks 11. detsembril 1918 lastud Dvigateli lähedal rindele suunduva soomusrongi nr 2 tagant raudtee õhku. Diversantidel oli kavatsus muidugi soomusrongi kahjustada, kuid see neil ebaõnnestus.

Kui aga võrdluseks võtta kommunistlike vaadete populaarsus näiteks tolleaegses Lääne-Euroopas, siis Eestis oli see tunduvalt väiksem.

Kommunistide esinemine tööliste kaitsjana tegi karuteene tõelisele töölisliikumisele. Nii olid Dvigateli töölised küllaltki passiivsed vanemate nõukogu valimistel. Näiteks 25. veebruaril 1919. aastal kokkukutsutud koosolekule ilmus vaid väike osa töötajaid ning koosolek ei olnud otsustusvõimeline.

Suuri raskusi tuli Vabadussõja ajal taluda riigitöötajatel. Näiteks karistusvangimaja tunnimehed teenisid 1918. aastal ainult 180 marka kuus, velskrid 100 marka, kantseleipersonal 125 marka. Lasnamäel asunud vangimaja madalad palgad sundisid inimesi lisatööd otsima ning see oli peamiseks põhjuseks, miks vangidel õnnestus korduvalt põgeneda.

Näiteks 30. märtsil 1919 pages karistusvangimajast 47 vangi. Ligi poolsada meest tormas mööda Suur-Tartu maanteed alla, valgudes lähedalasuvatesse tänavatesse. Põgenejatele tulistati järele, ühte haavati surmavalt ja teine sai kergelt haavata. Hiljem tuli enamik vange vabatahtlikult türmi tagasi.

Osalesid Kaitseliidus

Lasnamäel asunud omaaegsed Väo, Priisle, Iru ning Kuristiku küla elanikud osalesid vahetult pärast sakslaste lahkumist ka Kaitseliidu moodustamisel. 17. novembril 1918. aastal koguneti Lagedile Loopere tallu, kus Kaitseliidu liikmeid vastu võeti.

Esimesel päeval ilmus kohale umbes 20 inimest. 19. novembril 1918. aastal tõid J. Remmelgas ja K. Saarson neile linnast ka esimesed 10 püssi ja 150 padrunit.

Lisaks sellele salgale moodustati veel teinegi Kaitseliidu salk Mart Prommi, Johannes Püümanni ja Johan Jaasi algatusel. 24. novembril 1918. aastal toimus Nehatu vallamajas koosolek, kus need kaks salka ühinesid.

15. detsembril kehtestati kord, mille järgi oli Kaitseliitu astumine sunduslik. Selleks ajaks oli liidul liikmeid juba 48. 17. detsembril 1918. aastal hakkas Kaitseliit pidama valvekorda Narva maanteel ja Nehatu vallavalitsuse juures, et kinni pidada vargaid, salaviinavedajaid ning viljaga sahkerdajaid. Kui 10. veebruaril 1919 toimus Nehatu vallas mobilisatsioon, läksid rindele ka paljud kaitseliitlased.