Maailmakriis ja Eesti demokraatia

Riigikogu Foto: Peeter Langovits

Mitmesuguste majanduslike ja poliitiliste probleemidega võitlev maailm ragiseb igast õmblusest, kirjutab ajaloolane Jaak Valge. Kuidas reageerime meie kõikvõimalikele ohtudele? Kuidas parandada demokraatia toimimist oma väikeses riigis?

Viimastel aastakümnetel on Euroopa päritolu inimeste, sh eestlaste, väärtushinnangud muutunud märksa individualistlikumaks. Ühtlasi on pikk vaade oma minevikule ja tulevikule asendunud tänapäevakesksemaga. Christopher Andrew, Cambridge’i ülikooli moodsa ja lähiajaloo professor on seda väljendanud nõndamoodi: «Ühelgi varasemal dokumenteeritud ajaloo perioodil ei ole inimkonna minevikukogemust peetud niivõrd tähtsusetuks. Kuna võõras uus lühiajaline maailm on ilma ajaloolise perspektiivita, ei ole tal aimu, kuivõrd pentsik tunduks ta varasematele – ja võiks tunduda hilisematele põlvkondadele.»

Me ei tea, kas see väärtushinnangute muutus on põhjustatud äriliselt orienteeritud meedia propageeritavast tarbimiskultusest, st on pealispindne – või on sellel sügavamad ja jäävad põhjused, aga me peame tunnistama, et see on reaalsus. Ning suuresti just sellele hetkekasule ja tarbimisele orienteeritud poliitika tõttu on kujunenud maailm, mis praeguseks ragiseb igast õmblusest.

Kui isegi suleme silmad keskkonnaprobleemide ning kõigi läänemaade iibepuuduse ees, koputavad majanduslikud ja poliitilised probleemid ikkagi uksele. Õigemini katsuvad ust jalaga sisse lüüa. Ning põrutus võib olla nii kõva, et variseb kogu rajatis.

Praegune maailma rahandussüsteem ei põhine reaalsel alusel, vaid usaldusel USA dollari vastu. 19. sajandil üles ehitatud kullastandard, kui kogu raha oli kullaga kaetud ning valuutaspekulatsioon minimaalne, kestis mõneti lahjendatuna 1971. aastani, kui USA loobus nn Bretton Woods’i süsteemist ning sidus USA dollari kullast lahti.

See tähendas valuutaspekulatsioonide plahvatuslikku laienemist ning ka seda, et ameeriklased võisid dollarit rohelise paberina või virtuaalrahana piiramatult juurde teha ja nii oma välisvõlgu maksta. 1971. aastast kuni 2006. aastani vorbiti dollareid USA Föderaalreservi ametlike andmete järgi juurde keskmiselt 8% aastas ja maailmas ringi kihutav dollarimass suurenes 15 korda. Seejärel, märtsis 2006 salastas Föderaalreserv selle näitaja, (mida oleks ju tegelikult kõigil maailma inimestel õigus teada, et vähegi edasisi arenguid prognoosida) ent analüütikud arvavad, et 2006. aastal lisandus ca 9–10% ja 2007. aastal veel ca 11–13%.

Lisandunud rahamass viidi käibele muu hulgas ülilihtsate laenamisvõimalustega. Krediiti on pakutud ameeriklastele sedavõrd hõlpsatel tingimustel, et seda on võinud saada peaaegu igaüks, kes, kui kasutada Ameerika majandusajakirjanike Bill Bonneri ja Addison Wiggini väljendit «on suutnud peegli uduseks hingata». Aga alati pole isegi seda vaja läinud. Mingid musta huumorimeelega sulid on isegi maailma kuulsaima surnu Kurt Cobaini nimel laenu saanud. Halbadest laenudest nähtavaks saanud kriis ähvardab kogu süsteemi tasakaalust välja viia.

Langev dollar kisub kaasa kogu maailma majanduse. Kes on viitsinud viimastel kuudel nafta-, väärismetallide- ja teraviljabörse jälgida, näeb, et sealsed võnked sarnanevad intesiivravipalatis oleva haige seisundit mõõtvate näitude liikumisele, viidates sellele, et usaldus on kadunud.

Kui 1930. aastate alguse suuri finantskriise oli peale usalduse kaotust ühes pangas või riigis võimalik veel mõne nädala jooksul piisavalt suurte abivahenditega lokaliseerida, siis tänapäeval ületab kauplemine spekulatiivsetel elektroonilistel valuutaturgudel ühel ööpäeval ühe aasta maailma kaubakäibe väärtuse ning väidetavasti võib USA dollar 24 tunni jooksul kaotada poole oma väärtusest, kui turgudel tegutsevad spekulandid ehk kogu «elektrooniline loomakari» dollarit müüma hakkab.

Nii tuleb tõdeda, et tunnustatud Oxfordi või Cambridge’i majandusteadlased suudavad maailmamajanduse kulgu perekond Pauksonitega võrdse usaldusväärsusega ette prognoosida. Haprana ja spekulantide karjainstinktidest haavatavana üles ehitatud maailma majandussüsteem pole ettekujutusega lääne inimese ratsionaalsest loomusest küll kuidagi kooskõlas.

Sama vähe vastab sellele USA ja tema sabas sörkivate teiste lääneriikide tülinorimine islamimaailmaga. Vaevalt on praeguseks kuigi palju neid, kes usuvad, et Iraaki mindi sõtta massihävitusrelvade kahjutukstegemiseks või demokraatlike väärtuste viimiseks. George W. Bushi religioossed argumendid sõja õigustamisel ning sõjapidamise meetodina aktsepteeritud piinamine viitab pigem keskaegsetele moraaliväärtustele.

Föderaalreservi endine president Alan Greenspan on tunnistanud, et põhjuseks oli nafta. Austria majandusteadlane Krassimir Petrov väidab, et täpsemalt dollari kaitsmine, kuna Saddam Hussein kavatses naftaga kauplemise eurole üle viia. Olgu viimasega kuidas on, aga tundub äärmiselt kahtlane, et sõja laienemist on võimalik vältida või sõda võita, vastandades islamiterrorismile mitte tsiviliseeritud ratsionaalsuse, vaid oma usu- või keskaegse fanatismi.

Arnold Toynbee on määratlenud maailmas üle kolmekümne tsivilisatsiooni, kellest suurem osa on praeguseks kustunud. Põhimõtteliselt pole alust arvata, et lääne tsivilisatsioon oleks erand, st me ei tea, kas tollele praegusele lühiajalisele maailmale, millest räägib Christopher Andrew, järgneb ikka tõepoolest tema pentsikuks tunnistamine, st kas see majanduskriis toob kaasa lääne tsivilisatsiooni valulise taassünni. Või on ta koos mälukaotusega lihtsalt üks faas lääne tsivilisatsiooni allakäigust, st – järgnev maailm on veel pentsikum.

Aga Toynbee on küll kindlasti väga tark mees, kuid mitte kõiketeadja jumal; sestap olgu ka nende tsivilisatsioonide määratluste ning tõusude ja langustega nii, nagu on. Küll aga tõestavad seniste majanduskriiside kogemused, et raskuste kättejõudmisel algab kõigi riikide majandussõda kõigi teiste vastu, toimub agressiivsete ideoloogiate esiletõus, järsk muutus poliitliste jõukeskuste edetabelis ning paljudes riikides satub ohtu demokraatia. Kuigi kõikide puhul on tegemist Eestile eriliselt ohtlike arengutega ning üldiseks järelduseks on, et peame senisest rohkem lootma iseendale, on samas meil võimalust end tõhusalt kaitsta vaid viimase ohu eest.

Kuidas me neile võimalikele ohtudele vastu liigume? Kui ühtne ja hästi juhitud on Eesti ühiskond nüüd, 2008. aastal? Vastasseisus oleme olnud ju tihti, alates Jakobsoni ja Hurda ajast. Ning tihti on polariseeritus olnud isegi vajalik, soodustades küll ehk õela, kuid siiski lõppkokkuvõttes viljaka diskussiooni kaudu sobivate lahenduste leidmist.

Oleme harjunud olema opositsioonis ning see olek on meile andnud ka paremad ideed: opositsionäär Tõnisson on pakkunud paremaid lahendusi kui võimujanune Päts, Eesti Kongressi Kelam toimivamaid kui ülemnõukogu Savisaar.

Praegune killustatus on siiski teistsugune. Traditsioonilised lõhed jõukuse ja põlisuse alusel on Eestis suuremad kui kunagi varem. Hoopis uus on aga see, et ka poliitikud on riigi juhtimise asemel rahvast eraldunud ning moodustanud omaette huvigrupi. Näib, et ühiskond ei kujuta endast enam püramiidi, mille tipus oleks poliitiline eliit, vaid on ebamäärase massina, mille iga osa ajab oma asja, laiali valgunud.

Nn sambadiskussiooni tulemusel tegid paljud järelduse, et ka põlisrahvas on killustunud. Väitlus Vabadussõja võidumonumendi üle pole tõepoolest tavaline diskussioon, mis iseloomustaks kodanikuühiskonna kõrget arengutaset. Viimane saab toimuda varem selgeks räägitud või vaikimisi kokku lepitud aluselt. Võidumonumendi puhul diskuteeritakse aga aluse enda üle.

Kuid peame meeles pidama, et see diskussioon on häiritud teistest, monumendi sõnumisse, st meie identiteeti mittepuutuvatest teguritest. Ehk ei ole esteetiline lahendus tõepoolest kõige õnnestunum. Kindlasti on osa sambavastastest seda põhjusel, et algatus on tulnud poliitikutelt ning on oma vastuallkirja andnud näiteks just enne toimunud presidendi läila vastuvõtupeo mõju all.

Kuid põhiline lahknevus on ikkagi ideoloogiline, pooled on polariseerunud maailmastumisse suhtumise ning rahvustunde alusel. Rahvuslus tähendab oma identiteedi väärtustamist ning veenet, et maailm toimib kõige paremini suhteliselt kindla identiteediga ühiskondadena ülesehitatuna. Rahvuslus ei tähenda eestlaste pidamist teistest paremaks, vaid ka teiste rahvaste püüdluste toetamist, ühtsete väärtusstandardite toetamist maailmas.

Teisalt ei ole avaramat identiteeti väärtustav vasakpoolsus või maailmastumise pooldamine veene, mida saaks selgitustöö puudumise, sovetimineviku komplekside või kurja tahtega põhjendada. Tegemist on lihtsalt teise mõttesuuna inimestega, kellele on oma rahvusidentiteedi, sh ka ajaloo, väärtustamisest olulisemad teised tunded, eneseteostus, vaimne lähedus kolleegide või kaaslastega mujalt maailmast.

Seega, asi mida võiksime tunnustada, on see, et nii nagu Rein Ruutsoo ning teised Tallinna Ülikooli aktiivsed ühiskonnaprofessorid pole kommarid ega Moskva sabarakud, vaid lihtsalt põhimõttekindlad isikud, pole ka Eesti rahvuslased rassistid ega juudivaenajad. Vastastikku tuleks hinnata just põhimõttekindlust. Parim lahendus kujuneb väitluse kaudu.

Olen näiteks Rein Ruutsoo väiteid kritiseerinud ja tõenäoliselt tuleb seda edaspidigi teha. Mingit mõtet ei näe aga diskuteerida poliitbroileritega, kelle vaated muutuvad koos poliitkorrektsuse raamidega. «Holokaustieitaja», kelle kallal praegu peavoolu karjeristid tänitavad, oleks ajal, kui juute tõeliselt vaenati, hoopis nende kaitseks välja astunud, mida küll praeguste natsisiltide kleepijate kohta öelda ei julgeks.

Mõnikord öeldakse asju aga lihtsalt teiste sõnadega. Jaan Kaplinski kirjutab: «Meie riigi, meie kodanike ja mittekodanike kätte on antud tükk ühest planeedist, on antud üksjagu maad, metsa, jõgesid-järvi, soid-rabasid, liivikuid, saari, laidusid, lahtesid ja väinasid. Ning oleme oma riiklikku olemasolu õigustanud, kui anname selle tüki planeedist oma lastele ja lastelastele edasi hästi hoituna, sama puhtana, sama liigirikkana, sama häirimatuna mitmesugusest saastest, ka mürast.» See on väide, millele iga rahvuslane kahe käega alla võiks kirjutada.

Nii julgengi arvata, et poliitilikute võõrandumine rahvast on Eestis sarnaselt Ungari ja Lätiga ehk kõigi aegade hullem (ning majandusraskuste päralejõudmisel kahtlemata võimendub oluliselt), ent ühiskond ei pruugi veel sedavõrd killustunud olla, et me demokraatiat välja ei kanna. Nii rahvuslaste kui maailmastujate eesmärk on vabadus ja demokraatia. Seega võiksime koos proovida Eesti demokraatia toimimist parandada.

Kahtlemata on parlamendi liikmete töötasu küsimuse tõusmine aruteluteemaks poliitikutele ülimalt häbiväärne. Ent asja sisu on mujal. Evelyn Sepp väitis riigikogu kõrgeid palkasid kaitstes nii: «Lõppeks, ise te ju sellise riigikogu valisite.»

Kuid paradoks on selles, et just Evelyn Seppa ei ole me valinud, sest talle antud häältest ei oleks piisanud 101 valitu hulka pääsemiseks. Nii tema kui ka näiteks samuti kompensatsioonimandaadiga parlamenti saanud Jaan Kundla valis mitte rahvas, vaid Keskerakonna kontor või Edgar Savisaar.

Kui viitsiksite hääletustulemuste põhjal teha väikese arvutuse ja reastada riigikogusse kandideerinud isikud valimisringkonnas saadud häälte osakaalu alusel, siis selgub, et parlamenti oleks saanud ainult

75 isikut neist, kes praeguse valimisseadusega sinna tegelikult said. Kui arvestada veel parlamenti valitud, ent seal mingitel põhjustel mitte töötavaid poliitikuid, siis on riigikogus praegu vaid 61 isikut, kes oleksid

101 hulka pääsenud ringkonnas saadud suurema häälte osakaalu alusel.

Ehk teisisõnu – üle kolmandiku parlamendi koosseisust võivad tunda end pigem vastutavana erakonna kontori, mitte valijate ees.

Pole mingit põhjust, miks riigikogu valimissüsteem ei võiks häälte ülekandmise välistamise kaudu olla paremini rahva tahet kajastav, lihtsam ning selgemalt rahvaesindajate vastutust määrav. Väga lihtne on kujundada valimissüsteem, mille tulemusel pääsevad parlamenti isikud, kel on suurim kodanike usaldus ning kes sinna pääsenutena kaaluvad väga hoolikalt mujale lahkumist. Selleks pole vaja muuta põhiseadust, vaid ainult valimisseadust.

Eesti võiks olla üks valimisringkond. Erakondade nimekirjad võiksid sisaldada kuni 101 kandidaati, kes, vältimaks valijatega manipuleerimist, võiksid olla nimekirja seatud tähestiku järjekorras. Igal valijal võiks olla õigus anda üks hääl ühele isikule ühest erakonnanimekirjast või ühele üksikkandidaadile.

Valituks võiksid saada lihtsalt enam hääli saanud kandidaadid, künnisega näiteks 5%. Viimasest vähem hääli saanud erakondadele ja üksikkandidaatidele antud hääled võiks jaotada proportsionaalselt künnise ületanud erakondade nimekirjade vahel nii, et riigikogusse pääseksid järgmise häälte arvuga isikud vastavast nimekirjast. Kui kandidaat osutub valituks, ent loobub tööst riigikogus, tuleb tema asemel sinna isik, kelle poolt antud häälte arv oli järgmine, sõltumata nimekirjast.

See välistaks nende isikute kasutamise häältekogujana, kes tegelikult riigikogu liikmeks saada ei kavatse. Nimetatud põhimõte ei pruugiks kehtida, st erakonda ei peaks karistama juhul, kui riigikogusse valitud isik siirdub valitsuse liikmeks. Sel juhul tuleb tema asemele riigikogusse see inimene tema enda erakonna nimekirjast, kes sai järgmise häälte arvu.

Julgen arvata, et pakutud süsteem võiks olla esialgu vähemalt väitlusaluseks, et teha esimest sammu. Edasi tuleks hakata muutma põhiseadust, et sätestada rahvaalgatuse ja rahvahääletuse võimalus, ning kaaluda järgmisi kodanike poliitilise osaluse laiendamise võimalusi. Praegusaja tehnoloogia serveerib neist mõningaid lausa ise.

Teame, et demokraatlik valitsemisviis toimib siis, kui ühiskonnaliikmed on teatava tasemeni individualiseerunud, st leiavad, et nende saatus sõltub nende endi, mitte üleloomulike jõudude tahtest. Kuid nagu olen varemgi kirjutanud – võib-olla eksisteerib teinegi – individualiseerumise «ülemine» joon, kui demokraatia enam ei toimi, sest kodanikud teadvustavad end üha rohkem üksikindiviididena ning üha vähem ühiskonnaliikmetena, eelistades pisikesi hetkehuvisid ühiskonna suurtele pikemaajalistele huvidele.

Kui oleme selle hüpoteetilise joone ületanud või teel sinna, siis aitab valimissüsteemi muutmine muidugi väga vähe. Aga me ei tea seda. Ning võiksime vähemalt proovida. Narr oleks ju kaotada usk demokraatiasse ja rängaks kujuneva majanduskriisi korral demokraatia ise mitte sisuliste põhjuste, vaid korralduslike pisiasjade pärast.