Bensiinivabad elumõnud

Foto: MARINA PUSKAR

Viis minutit pärast kokkulepitud aega, kui minus hakkab pead tõstma pisuke rahutus, helistab Naabrimees, et ta on paari-kolme minuti pärast mu maja juures.

Ongi.

Kisub suitsu, võtab mütsi peast, osutab juustele: «Näe, mul on pea märg.»

Ongi.

«Mul läks kumm katki,» seletab Naabrimees, suitsumahv, «pidin seda vahetama,» suitsumahv, «ja mul ei olnud tungrauda,» mahv, «nii et pidin seda laenama. Kas ma viin su autoga ära?»

«Ei, ma jõuan jalgsi küll,» vastan.

Minu pool hoiul olnud Naabritüdruk poeb tagaistmele.

«Juhipoolne uks läks ka täna katki,» märgib Naabrimees, rehmab käega ja sõidab minema. Hiljem kuulen, et õhtul andis otsad tema tranduleti kesklukustus ning järgmisel päeval kukkus summuti alt ära.

Mina kõnnin kokkulepitud kohtumisele. Pea tuuldub, keha muutub erksamaks – ahh! Eks seepärast ma kodu just kesklinna ostsingi, et nautida autovaba elu mõnusid. Vanalinn, meri, põlispuudega pargid, laste mänguväljakud, teatrid-kinod-kohvikud – jalgsi pääsen ma peaaegu kõikjale. Loomaaeda viib troll ning teisigi kaugemaid käike aitab teha ühistransport.

Mu tudengist mehel, vaesekesel, vedas aga küll viltu: kui seni paiknesid nii tema töökoht kui ka ülikool mugavalt lähestikku kesklinnas, siis hiljuti kolisid mõlemad uutesse ruumidesse. Ülikool kandus «mingem üles mägedelle» vaimus ühele poole, firma nihkus linna piirile hoopis teises kandis. Tagajärg? Viimasel poolsemestril jõudis mees vaid ühte loengusse.

Argipäeviti ühistranspordi-sõltlaseks sunnitud mees ei ole siiski masinausku pöördunud. Õnneks. Kuidagi tobe oleks ju osta auto, et käia mugavamalt tööl, et saada raha, et maksta autolaenu ja bensiini eest.

Tõsi, h a r u h a r v a oleks oma masinast tõesti kasu. Nagu siis, kui pisitütar Krata mu linnadevahelises bussis täis oksendas. Või siis, kui rühkisin kodu poole ülesmäge ja vastutuult, lükates ühe käega lapsekäru ja hoides teisega tuuleiilides loperdavaid 2,4-meetriseid põrandaliiste.

Aga a l a i l m a – no milleks? Jalad säästavad nii loodust kui ka rahakotti. Ja aega ja närve, veendun sel hommikul, kui pärast Krata sõimerühma viimist näen Naabrimeest lasteaia väravas suitsu tõmbamas.

«Tahad, hüppa peale,» pakub ta lahkelt.

«Hea küll,» nõustun. «Mäletad, viimati kui me lasteaiast korraga ära läksime, mina jala ja sina autoga, jõudsime kodumajadeni peaaegu ühel ajal.»

Otsejoones kõnniksin ma koduni neli-viis minutit. Kuid et see tee on ühesuunaline, keerab Naabrimees kõrvaltänavasse, sõidab paarkümmend meetrit ja – stopp!

«Tavaliselt siin ummikuid ei ole,» märgib ta, stopp-ja-meeter-stopp tempos edasi nihkudes. Ja tunnistab, et seekord oleks jala palju rutem jõudnud.

Sulatõsi! Selliseid sõnu kuulaksin rõõmuga üha uuesti – jalakäija autonoomselt positsioonilt.