Leelo Tungal – läbi õuduste raamatu poole

Üks eesti popimaid lastekirjanikke Leelo Tungal (60) pani kirja, milline oli õnnelik lapsepõlv viiekümnendail Nõukogude Eestis. Foto: Peeter Langovits

Möödunud nädalal esitles Leelo Tungal oma mälestusi, kogupereraamatut «Seltsimees laps ja suured inimesed», Rebekka Lotman vestles autoriga lastest ja värskest raamatust.

Leelo Tungal on nagu multifilmitegelane, väike päike, kes on olemas selleks, et lastel lõbusam oleks. Kirjutab neile luuletusi, mitte selliseid, mille ainus mõte oleks lastele mingi tarkus pähe ajada, vaid mida lihtsalt lope lugeda. Peatoimetab poppi lasteajakirja Hea Laps. Nüüd pani Leelo kirja oma lapsepõlve: «Seltsimees laps ja suured inimesed. Veel üks lugu õnnelikust lapsepõlvest.» Ikka nii, et lapsed seda lugeda saaksid.

Eestis pole last, kes ei oleks kuulnud sõnu «kommunismikuritegu» ja «küüditamine».Ükskõik kui suurte arvude näitel ja võimsate sõnadega neist rääkida, lastele jäävad need sõnad kaugeks. «Seltsimees laps» suuri sõnu ei tee. Leelo on uuesti laps, väike inimene, kes sattunud elama aega, kus mustas mantlis mehed viivad ema ära, lohutuseks öeldakse: «Väike värdjas.» Lugu on nii köitvalt kirjutatud, et võib tänasele pisikesele isegi kriminaalromaanina mõjuda. Miks üks süütu õpetaja ära viidi (õhku visatakse ka sugulaste kahtlus, kas ikka oligi nii süütu) ja kas ema üldse tagasi tuleb. See selgub lõpuks.

Mis värk sul nende lastega on? Peale selle, et me kõik oleme lapsed olnud.

Ju see laps siis istub minus nii kõvasti kinni! Nali naljaks, aga kas ei tundu kummalisena, et just praegu, kus on nii Eestis kui ka kogu maailmas kohe päris kindlasti lapsi kaitsvaid ja juhtivaid asutusi rohkem, kui neid ilmaski on olnud, tunnevad end paljud lapsed üksildasemana kui kunagi varem?

Aina tähtsamaks muutuvad paberid ja formaalsused, justkui tahaksime mingile arvude jumalale tõestada, et kõik on juriidiliselt korras... Aga lapsed arvude jumalast ja juriidilisest punktuaalsusest ei hooli, nemad vajavad tähelepanu ja armastust. Ka siis, kui teevad näo, et kõigest on kama, savi, suva...

Ise kasvasid õpetajate peres.

Olen jah kasvanud õpetajate perekonnas, ja kuigi mul oma suureks kurvastuseks õdesid-vendi ei ole, puutusin maast madalast kokku igasuguste pedagoogiliste probleemidega. Nii ema kui ka isa olid sellised maa soola tüüpi õpetajad, kes hoolisid oma õpilastest väga – vahel näis mulle, et isegi rohkem kui oma lapsest, kuigi see nii ju ei olnud...

Aga tihti vajas mõni probleemidega koolilaps rohkem tähelepanu kui minusugune hoolivas peres kasvav plikatirts, ja nii tuli mul õppida oma vanemaid teistega jagama. Ilmselt on piisake õpetajaverd minuski peidus ja lapsed on minu jaoks huvitavad isiksused. Lapsepõlv on inimese elus ääretult oluline ajajärk!

«Seltsimees laps» ei anna hinnanguid, pole õigeid ega valesid pooli. Kuidas oli võimalik puhastada mälus lapse mõtted tagantjärele tekkinud teadmistest ja mõistmistest?

Usun siiski, et ridade vahel on hinnangud ikkagi olemas. Aga laps on ju nagu valge leht: kes pole talle ega ta lähedastele kurja teinud, selle peale ei oska ta mingit vimma kanda. Halbadest kogemustest ja šokkidest tekivad hirmud, mis sunnivad teda mõnel hetkel täiskasvanute meelest imelikult käituma.

Mustade meeste kartus, millest selles raamatus juttu on, elas minus väga kaua, võib-olla on mingi kübemeke sellest tänini alles: näiteks sõjaväevorm ei pane mind enam võpatama, aga ega silm pagunite peal ei puhka sellegipoolest...

Kirjutamine oli raske sellepärast, et lugu kirja pannes tundsin endas elavat seda väikest last, kellele oli rängalt liiga tehtud, kuid kes siiski vintskelt nagu võilill eluõigust taga nõudis, ja samas tuli alla suruda täiskasvanut, kes oleks tahtnud oma kaitsva käe aeg-ajalt nimitegelase kohale panna ning kurjust paljastada ja häbimärgistada.

Milliseid materjale kasutasid allikatena?

Mul oli kasutada ema kirjavahetus kodustega, mille ta vangilaagrist kogu täiega kaasa tõi. Needsamad kuda-komu-juhtnööridega, venekeelsete aadressidega pleekinudsinised ümbrikud, mis omal ajal olid meie kodus nii harilikud, hakkasid nüüd hoopis teisti mängima. 1952. aasta jaanuaris kirjutas ema – teadagi vene keeles, mida ta hakkas laagris usinasti õppima –, et eestikeelseid kirju ta kätte ei saa, aga vene keeles võime talle kirjutada kas või iga nädal.

Tema ise tohib aga järgmise kirja koju saata alles sügisel... Kujutan ette, mis tunne võis tal olla, vaadates minu joonistusi, kuhu hakkas siginema punalippudega tüdrukuid ja viisnurkadega nääripuid!

Mul on väga hea meel, et raamatu kujundaja Urmas Viik oskas neist joonistustest võetud motiividega luua just sellise pooleldi unenäolise, pooleldi ajaloohõngulise meeleolu. Värvitoonidki meenutavad aega, mil kõik pidi olema sisult sotsialistlik ja vormilt rahvuslik...

Raamat algab lapse süüga (et ema ära viidi), mis jääb läbima kogu lugu. Räägi palun lapse süütundest.

Jah, ema viimased sõnad enne vangiautosse astumist olid: «Ole hea laps, siis tuleb memme varsti tagasi!» Muidugi ei aimanud memme, et ausat inimest võib ilmsüütult karistada kahekümne viieks pluss viieks aastaks Siberisse saatmisega: küllap ta lootis, et isal on need paar päeva, kuni ta vabaks lastakse, minuga kergem hakkama saada, kui olen püüdlikult hea laps.

Aga mul oli liigagi palju tundmusi ja aega, et aasida enda kui «paha lapse» kallal – mingi eriline vembumees ma küll polnud, aga eks tegutsedes oli ikka üht-teist pahalapselikku ette tulnud.

Laps on ju osaline kõiges, mis peres sünnib – küllap niisamuti valutavad tänapäeval oma südant ja peavad end süüdlasteks mõnedki lapsed, kelle vanemad on lahku läinud: tahaks ju kõigest hingest, et elu oleks jälle endine, aga jõud ei käi üle! Kas sellest süütundest saadakse pikapeale vabaks või muudab see kannataja agressiivseks ja hoolimatuks enda eest võitlejaks või hoopis lootusetuks pessimistiks – see sõltub suuresti täiskasvanutest, kes last ümbritsevad.

Alapealkiri «Veel üks lugu õnnelikust lapsepõlvest» võib kõlada irooniliselt – kasvada aastaid emata, kelle võim on ära võtnud jne. Mis teeb lapsepõlve õnnelikuks?

Iroonia on alapealkirjas olemas, selge see. Õnnelikust lapsepõlvest kõneldi Nõukogude ajal palju, poes olid müügil isegi küpsised «Õnnelik lapsepõlv» ja koolipidudel laulsid lapsed onu Leninile: «Meil helgeim elu maailmas – su soov läinud täide meis!» Maakerast kuuendik laulis seda laulu, ja küllap paljudes paikades võeti helgeima elu juttu ka tõe pähe, aga eestlase aasiv-muigav mõttelaad ei lasknud loosungilauseid tõsiselt võtta.

Minu isa, kes ebatsensuurseid sõnu eriti ei kasutanud, keeras propagandajutu peale raadio (ja hiljem ka teleri) tavaliselt kinni ikka sama kommentaariga: «Sitt kõik, mis sant laulab!» Samas on alapealkirjas oma tõeteragi, sest ka kõige vaesemates tingimustes elav laps on õnnelik, kui tunneb, et teda hoitakse ja armastatakse. Minu ümber oli peale isa veel suur hulk häid inimesi – nii täiskasvanuid kui ka lapsi, ja igavust polnud aega tunda. Igatsust aga küll...

Need emad, kes võtsid oma väikesed lapsed vangilaagritesse kaasa, said tunda suurt südamevalu, sest kuigi mõnede naistelaagrite juures olid ka lasteaiad, ei tohtinud vangid kuigi tihti oma mudilastega kohtuda, ja muidugi unustasid lapsed vahepeal emakeele ning tegid läbi ajuloputuse.

Mu ema meenutas väikest poissi, kellel oli ilus nimi – Räni – ja kelle noor ema sattus lasteaias poega vaatama käies sügavasse masendusse, sest laps nimetas teda fašistiks ja sülitas ta peale. Kasvatajate poolt lapsele sisendatud õnneliku lapsepõlve pilti poliitvangist ema ei mahtunud...

Lood sõnadega ruumi, kuhu lugeja saab võõrastamata sisse kõndida – lõhnad, detailid, värvid, kõik on paigas. Kuidas sul kõik meeles on?

Arvan, et mälestused hirmudest ja armudest lõid mingi kummalise kanali, mille kaudu käisin raamatut kirjutades oma lapsepõlves, nõnda et mõned päevad kerkisid tervete plokkidena silme ette. Aga kerge see ei olnud, alateadlik valvsus tekitas ärevust ja ohutunnet, nagu võiks kõik korduda.

Omal ajal imestasin, kuidas vanaema, kes tihti ei mäletanud, kuhu ta viie minuti eest prillid pani, võis pisidetailideni kirjeldada oma pulmakleiti, mida kandis viiskümmend aastat tagasi. Nüüd teevad minugi lugemisprillid vahel kadumistempe, kuid lapsepõlves imetletud vumpsulisest klaasist sinepipurk, triiphoonetomatite kare lõhn ja raadiost kuuldud lastesaadete Kirjakandja-Kaarli hääl on selgesti meeles...

Samas ei saanud ma siiski ainult lapsesilmade läbi nähtud piltidele toetuda. Üks päris naljakas tõik oli näiteks see, et olin koos isaga harjunud tema mootorratast Harley Davidsoniks kutsuma, aga alles viiskümmend aastat hiljem sain tema kunagiselt õpilaselt Johannes Piritalt teada, et tegelikult oli isa «võrri» nimi Triumph ja Harleyks nimetas ta seda pidevat putitamist vajavat sõidumasinat ilmselt kerge irooniaga. Nii et mõni nali võib kohale jõuda alles poole sajandi järel!

Oli raske taastada keelt, milles toona mõtlesid, milles kõneldi? Mis olid kuumimad slängisõnad?

Vanasõnu ja kõnekäände kasutati – vähemasti meie kandis – palju rohkem kui praegu, samuti igasuguseid rahvalikke väljendeid. Rahvasuu oli ka esemetele nimede andmisel väga leidlik, tänapäeva lapsed ei teagi, mida tähendavad näiteks saapasulane, laiskliisu või sukaseen!

Ilusad asjad ei olnud tollal «mõnsad», «šefid» ega «vinged», vaid «jõle kihvtid» ja «jube ilusad»... Mõnigi tollal nii tavaline laensõna – näiteks «gruzovikust» tuletatud «krusa» – on nüüd keelest täiesti kadunud. Meenub, et mõned lapsed ei saanud kuidagi öeldud «staadion» ja «Stalin» – ikka tuli välja «estaadion» ja «Estalin».

Ja mine võta kinni, kas ei saanud lastekoor tõesti susisevate häälikutega hakkama või lauldi meelega «V zaštšitu mira» nii, nagu oleks suksu Miirale antud siivutu eestikeelne käsk! Isa ütles minu tähelepanekute peale, et ma olevat nagu randlase koer, kes vaatab, pea viltu, ja jätab kõik meelde.

On lapseks olemine muutunud? Pidid sinu lapsepõlves lapsed oma tunnete ja mõtetega olema nähtamatumad?

«Laps räägib siis, kui kana pissib» oli üpris tihti kasutatav lause küll, ja täiskasvanute vestlusse sekkumist peeti halvaks tooniks. Aga see, et laps üldse sõna ei saanud, oli vist kombeks vähestes peredes. Liigsest lobisemisest koolis ja küla peal võis muidugi tollal paksu pahandust tekkida.

Vanasõnagi ütleb, et lapsed väiksed – kõrvad laiad, ja ega Pavlik Morozoveid ka kasvatada tahetud. Samas olid lapsed osalised kõigis sündmustes: pulmades, leeripidudel ja jaanituledel jooksis alati lastekari ringi, ning keegi ei kartnud, et isade kaljakapa ringlemine neist joodikuid kasvatab. Eks vempe siiski visati ja eks paljud poisid said kodus oma pahategude pärast ka kere peale, ning see, et klassis mõni paharet nurka seisma pandi, oli päris tavaline asi.

See võib tunduda väga vanamoelisena, kuid arvan, et lastele lubatud piiride paikapanemine ei tähenda alati alandamist ja vaimset vägivalda, vaid õpetab üksteisega arvestama ja samas kätteõpitud piirides end julgelt tundma. Ja eks piiride rikkuminegi ole magusam, kui need silme ees seisavad.

Oled alustanud seda raamatut kolm korda, viimane variant, mis trükivalgust nüüd nägi, on kirja pandud kümne aastaga.

Jah, takkajärele on mul hea meel, et sellest variandist, mille kirjutasin tudengina, ei saanud asja – esiteks polnud kuuekümnendate aastate «sula» siiski pooltki nii paljulubav, nagu ta noorele inimesele tollal tundus – lugu oleks käinud valvsate tsensorite käe alt läbi, kui ta üldse oleks ilmunudki –, ja teiseks olid mu enda elukogemused selleks liiga väikesed.

Arvan, et lastest kirjutades ei tee paha see, kui oled maailma näinud juba ka ema või isa pilgu läbi. Teine, ärkamisaegne variant, oli aga täis tollast paatost, mis oli küll siiras, aga arvatavasti väljaspool Balti ketti mõistetamatu.

Miks sa selle loo endast välja pidid saama?

Oluline oli selle raamatu kirjutamine minu jaoks juba seepärast, et tahaksin väga, et praegused ja tulevasedki lapsed teaksid – ka viiekümnendatel aastatel ei elanud siinmail ainult metsavennad ja kommunistid, vaid ka harilikud töökad ja tublid mehed-naised, kes püüdsid kõigest hoolimata oma lastest kasvatada korralikke eesti inimesi.

Meie põlvkonna lastele pandi ikka vaid eesti nimed: Sirje, Tiiu, Malle, Toomas, Tõnu, Jüri, Jaan, ja peoriieteks olid väikelastel enamasti rahvarõivad – kas nüüd just väga stiilipuhtad, kuid siiski muhu või Mustjala seeliku sugulased.

Su raamatus ei ole viha tollase aja vastu.

Minu lugu võib tunduda ebatüüpilisena, kuid tegelikult sain asja uurides teada, et 1950–1952 vallandati Eestis tublisti üle kuue saja kooliõpetaja ning üle sada viiskümmend neist saadeti vangilaagrisse nagu mu ema. Viha ei tohi südames kanda, see sööb inimese seestpoolt katki, kuid mälestustest on mõndagi õppida. Suure ja sõjaka ajaloo sees on palju inimlikke lugusid, mida ikka uudistab mõni laps, pea viltu nagu randlase koeral, ja jätab kõik omal viisil meelde...

Millal ja mitu osa raamatule veel tuleb?

Arvasin algul, et kõik, mida öelda vaja, mahub ühteainsasse raamatusse. Nüüd näikse, et hea, kui kolme osaga toime tulen. Teine raamat «Seltsimees laps ja isa» on praegu poole peal – kirjutamine nõuab aega ja rahu, mida meie tormaka elulaadiga päevil pole kerge leida.

Raamat

Leelo Tungal

«Seltsimees laps ja suured inimesed»

Kujundaja Urmas Viik

Tänapäev, 2008

216 lk