Vaikne märkaja

Kolmapäeval, 30. aprillil anti legendaarsele luuletajale Eha Lättemäele üle XXX Juhan Liivi luuleauhind.

FOTO: LIIVI MUUSEUM

Žürii eesotsas mulluse laureaadi Tõnu Õnnepaluga otsustas tänavuse, XXX Juhan Liivi luulepreemia anda poetess Eha Lättemäele. Isikliku ja avaliku kaudu avab Lättemäed kolleeg Lauri Sommer.

Olen Eha Lättemäest tänavu korra kirjutanud (Sakala 20.02) ning Klassikaraadios järelkuulatava saategi teinud, aga räägin hea meelega edasi. Seda enam, et noorema lugeja jaoks on ta tundmatu kuju.



Sündis 1922. aastal ja kasvas Viljandimaal Mõnnastes. Nende maja oli küla viimane, ning kui väraval seista, siis sai olla ühe jalaga omas ja teisega Ülensi külas, kus elas naaber Tuul. Selline kultuuriline piiripealsus ja lähedus tuulele («kõikjalt olen lahkunud jäljetult») ongi teda iseloomustama jäänud.



Eha loominguline impulss on suundunud vaimsetele otsingutele, enda harimisele ja rändamisele. Võib-olla just sellise asendi, maapäritolu, siseasjadega tegelemise ja tagasihoidlikkuse tõttu on ta luules seda «head tühjust», nagu seda sõnastas Tõnu Õnnepalu. Ökonoomsus, kõrvalisus ja lihtsus.



Kust nad tulevad ja mis varjund neil on? Mõtlik laps Mõnnastes ning omaette uitaja mööda Lossimägesid ja piki Valuoja tol Viljandi tütarlaste gümnaasiumi ajal oli ta loomu poolest. Kui isa Andres 1948 rahvavaenlaseks kuulutati ja ta ülikooli ajaloo teaduskonna lõpetanuna erialast tööd ei saanud, algas sotsiaalne ja vaimne eraldumine. Ta elas seitse aastat Mustlas, kus enda sõnadega «kaotas kirjakeele käest», sest suheldi tarvastu murrakus. Kolhoosis tööl käival haritud naisel hakkas maal igav. Aga seal oli elekter.  RETi raadiot sai varasemate patareide asemel vooluvõrgust kuulata. See mängis päevad otsa, sai tema teabeallikaks ja pelgupaigaks.



Lemmikjaamaks jäi Yleisradio, mille kaudu ta omandas soome keele, (mida ta peab «üheks eesti keele murdeks») ning jäigi selles kirjutama. Kõik tema eestikeelsed luuletused (peale 8-aastaselt kirjutatud «On õhtu» ja tollase ilmselt kaotsis kimbukese) on kohati fennisme sisaldavad tõlked. Tarvastumurdelised tekstid tulid maal elamise ja hilisema meenutamise loomuliku osana, aga küllap ta Adamsoni luulet tundis ja mulgi rahvalaule lugenud oli. Mustla ajal olla ta saatnud kirjakeelseid luuletusi ajakirjadele, aga neid ei avaldatud. Targad toimetajad näitasid eesti keelele punast tuld ja nii jäi.



Eha keelekurv kujunes olude sunnil, kuid võimaldas eesti luule trendidest sõltumatut arengut, oma laineala, mis puutub nukka pidi ka soome luulet (Eva-Liisa Manner, Katri Vala). 50ndate lõpul sai ta Tallinna hädapäraselt elama ja tööle. Eesti kirjanduselust eraldatud Ehal oli keeleldasa elavaid kontakte Karjala-Soome luuletajatega. Esikkogu «Oma sammude varjust» ilmus 1968. Ta luule tekkis loodusmõtisklustes, reisidel (Kesk-Aasia, Kuriilid, Venemaa) ning üksvahe ka kergelt psühhedeelsetes eksperimentides. Endasse minek Huxley «Taju ustega» võrreldaval moel. Oma vaiksel kombel on Eha siiski skeptik ja maksimalist. Luule on talle käepäraseim eneseotsingu vorm, rändudest jäänud visandid, mitte aga asi ise. Kui nägemuse, taipamise või jooga kaudu oleks teostunud meelemuutuse sõnatu ime, võinuks kirjaread unustada.



Midagi muinasjutulist vahel juhtuski ja see on seitsmes kogus kirjas. Ta leitud vakatuse hetked on tänases kiirustavas maailmas väärtuslikud. Nad pole pandud normatiivsesse ja «sügavasse» haiku või tanka vormi, vaid lausuvad end vabalt. Looduslähedus on temas juba lapsepõlvest kaasas, ning seda lihtsusega liites saame millegi, mis on liivilikkusele lähedal. Või ütleks laiemalt: see on loodustundliku rahu otsiva kirjutamise traditsioon, kuhu minu jaoks kuuluvad näiteks Liiv, Heiberg, Enno, Ridala, Adamson, Masing, Kaplinski jt. Nende autorite erinevus tõestab otsingusuuna kestvat tulemuslikkust.



Maainimeselikkus tähendab Eha puhul ka seda, et ta luules justkui polegi tundeid selles poetessilikult romantilises mõttes. Mingil loomingu etapil on see tekst küll ka triviaalsusi kandnud, siis närvilise või heitlikuna mõjunud  (kogus «Nõnda ma lähen» 1973), aga võib-olla tekkis see mulje ka ridade murdmisest. Selgus on jäänud. Ta on neid luuletusi tasakesi juba üle 75 aasta teinud ja tunnistas mulle ükskord, et «ma polegi õieti suureks kasvanud». Selline asi väärib ju autasu :)



Olõ no hää laits edesi, Ehakõnõ.

Tagasi üles