Anu Aaremäe kohtus kunstnik Enn Põldroosiga, kel kohe ülal kaks juubelinäitust ning ilmumas viimase kümne aasta loomingut kokku võttev raamat.
Enn Põldroos 75: kinnipüütud kaadrid
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kohtume Enn Põldroosiga Hobusepea galeriis paar tundi enne näituse avamist. Pildid on ilusasti seintel, kunstiklassik ülikonnastet ja pudelid ka juba laual. Ei mingit avamiseelset viimase hetke hüsteeriat, täis viimaseid pintslitõmbeid ja tõmblusi teemal, et lükkaks avamise üldse edasi või jätaks ära.
Jalutame Enn Põldroosiga piltide vahel.
Enn Põldroos: «Näitus oli juba tükk aega valmis jah. Viimasel ajal olen peamiselt oma varsti ilmuvas kataloogis pilte edasi-tagasi tõstnud. See on jube mõnus tegevus. Nagu ka näituse kujundamine. Ma ei raatsiks seda lõbu ilmaski kellelegi teisele jätta. See on nagu klotsidega mängimine, mille käigus saavad paljud olulised küsimused selgeks.»
«Miks sa korraga kaks näitust avad? Kas ei leidnud ühte piisavalt suurt galeriid?»
«Ei. Need on kaks täiesti erinevat näitust. Kaks poolust. «Lühijutud», mille täna avan, on igapäevastest ja olmelistest seikadest kokku pandud, juhuslikest katketest, mis mulle ette on jäänud.»
Seisame keldrisaalis «Kenade inimeste» ees. Enn räägib, et on keni inimesi mitmete aastate vältel Saiakangis vaikselt jälginud. «Ilmselt on nad ema ja poeg, toimetavad vaikselt oma asju, ei räuska ega lärma. Istuvad Küüslaugurestorani ees ja söövad seda, mida on. Ma usun, et nad on kõigi Saiakangi restoranide tagauste tagustega hästi tuttavad. Aga seda, et nad purjus oleksid, pole ma iial näinud,» räägib autor kenade inimeste lugu.
«Kas kenad inimesed teavad ka, et nad galeriis ripuvad?» küsin.
«Ei, milleks. Ma tegin neist vaikselt pildi ära,» ütleb Enn tagasihoidlikult. «Aga äkki nad oleksid selle peale just kõrvust tõstetud?» ei jäta ma jonni.
«Võib-olla,» arvab Enn.
«Kas kõik siinsed kaadrid on elust maha pildistatud?»
«Mitte päris kõik. Mõned tuli natuke teistmoodi teha: aga samas, vahel ju ikka tõmmatakse kõrvast või komistatakse ja väänatakse jalad välja... elust võetud on nad seega ikkagi.»
«Komistab» on eriti valus pilt. Täpselt nii see käibki.
«Kaunitari koletist» nägin ma ka linnas, aga eri kohtades. Panin nad arvutis kokku,» jätkab Enn.
«Arvutis? Photoshoppisid kokku?» kergitan kulme.
«Nojah, ma teen alati eeltöö arvutis. Nii on palju mugavam, kompa paika saada. Näed kohe ära, see natuke siia, see natuke sinnapoole, siia pisut aktsenti.»
«Arvutikunsti näitust ei ole tahtnud teha?»
«Ma olen tegelikult ka seda teinud, paar aastat tagasi. Skännisin oma maalid arvutisse ja töötlesin neid edasi. Küsimus ei ole selles mõttes vahendis. Aga lõuend ja pintsel on kohati ülimalt mõnusad töövahendid.»
«Kas Milius ikka teab, et ta siin ripub,» uurin. Otse ukse ees ripub pilt pealkirjaga «Milius ulatab näitlejannale lilli».
«Teab küll, nii nahaalne ma ka ei ole. Täpselt selline kaader oligi, peale seda, kui me Tartus Ateena keskuses Ritaga oma etendust tegime. Ta laskus pärast etendust Rita ees suure lillebuketiga üligalantselt põlvele. Miliuse süvakihtides peitub tegelikult härrasmees.» (Jutt on Enn Põldroosi ja Rita Raave korteriteatri etendusest «Õnnelikud päevad», mida mängiti kolm korda ka Ateena keskuses.
Seisame piltide «Alla» ja «Üles» ees. «Kes need sihukesed on? Inimesed euroliidu eskalaatorilt?»
«Tegelikult võiksid need pildid tänase seisuga teises järjekorras seista. Kõigepealt üles ja siis alla. Mõni pank võiks need ära osta ja majanduse baromeetritena pangafuajeesse riputada. Mõtle, kui hea selge süsteem: lähed uksest sisse ja näed kohe, kas börs tõuseb või kukub.» Ma ei tea, kas see on naljana või tõsiselt öeldud. Aga ideel on jumet.
«Sa maalid, kirjutad, vahepeal kehastusid näitlejaks. Kui palju need erinevad asjad ühisnimetajat kannavad?»
«Otseselt seotud need nüüd ei ole,» vastab Enn. «Aga kindlasti üks motiiv võib tekstist pildile kanduda ja vastupidi. Loo kirjutamine käib ju tegelikult täpselt samamoodi kui maalimine. Vaatad, siit natuke maha, siia natuke intensiivsust juurde. Süsteem on täpselt sama.»
«Olen sind vahel varahommikuti linna peal näinud? Jahid maalidele uusi kaadreid?»
Enn: «Võib ka nii öelda. Tegelikult on mulle selline fotopank juba kogunenud, et otseselt jahti pidada pole vaja.»
Enn Põldroos
sündinud 21. mail 1933
Näitused:
«Lühijutud»
Tallinnas Hobusepea galeriis 26. maini
«Müüdid»
Tallinnas Draakoni galeriis avatakse 12. mail
Raamat
«Enn Põldroos. Maalid 19972007». Ilmub 21. mail
-----------------------------------------
Killukesi eluloost
Tähtsamaid isikunäitusi
«1966, 1973, 1976, 1983, 1998 Tallinna Kunstihoone galeriis
«1971, 1974, 1993 Eesti Kunstimuuseumis
«1978 Moskva Kunstnike Liidu galeriis
«1979, 2003 Tallinna Kunstihoones
«1991, 1995, 2000 Vaal galeriis
«2004 Galeriis Viviann Napp
Monumentaalteoseid
«1970 mosaiik «Noorus» Tallinna Tehnikaülikoolis
«1982 maal «Universitas Tartuensis» Tartu Ülikooli Kunstimuuseumis
«1983 seinamaal «Eestimaa» Eesti saatkonnas Moskvas
«1985 gobelään «Inimese elu» Tallinna Linnahallis
«1993 seinamaal «Valguse ja varju piiril» rahvusraamatukogus
Kirjandusteoseid
«1981 «Traditsiooni uudsus. O. Subbi»
«2001 mälestusteraamat «Mees narrimütsiga»
«2003 romaan «Joonik kivi»
«2006 jutud «Silm veresoonega»
Autasusid
«1969, 1975 Vilniuse maalitriennaali preemia
«1972, 1982, 1985 Kristjan Raua preemia
«1987 NSVL riiklik preemia
«2002 Riigivapi ordeni IV klass
«2006 Riigivapi ordeni III klass