Kasemahlake kaotas süütuse

Kasemahlakese kuldkõrid Ingrid Sahk (vasakult), Anne Õuemaa ja Edith Seegel. Meesliikmete ülesanne on pille mängida. Foto: Erakogu

Tartu glamuuribänd Kasemahlake andis hiljuti välja oma teise albumi «Kadunud süütus». Kunagi projekti korras kokku pandud pundist on välja kasvanud hinnatud meelelahutaja

«Noh, nüüd on ju süütus kadunud, teine plaat juba,» selgitab Kasemahlakese liider Urmet Arus värske plaadi intrigeerivat nimevalikut.

«Sealt leiab ka albumi nimiloo «Süütus Pariisis» ning see kannab allteksti, kuidas on võimalik Pariisis õnnelikuks saada,» muheleb Arus.

Kasemahlake on eesti muusikailmas üsna eriline nähtus – punt pandi kokku ühest Tartu sõpruskonnast ning pikka aega esineti vaid oma tutvusringkonnas ja erapidudel.

Hoogsa repertuaari ja silmatorkavate kostüümidega, hobi korras musitseeriv seltskond muutus aga peagi popimaks kui arvata osati.

Esinetud on nüüdseks nii Peda Folgil kui ka Tudengilaulul, ent kaheksaliikmeline bänd tunneb end siiani koduselt väiksemas ja intiimsemas õhkkonnas.

Aruse sõnul on Kasemahlakese kaubamärgiks rohke saksofonikasutus, eestikeelne muusika ja elav esitus. «Kui me üle kuue aasta tagasi alustasime, siis oli kombeks süntesaator mängima panna ja sinna peale laulda,» meenutab ta.

«Kasemahlake pole süldibänd, kes tuleb soovilugusid tegema. Meil on oma kindel programm,» selgitab Arus, ent lisab, et üksikasjad arutatakse kliendiga alati enne esinemist läbi. «Meie show’des on ka tantsuelemente ja mõnel esinemisel kasutame visuaalseid efekte, näiteks videoid.»

Bändi repertuaar on stiilidelt kirev ning lauldakse võrdselt nii omaloomingut kui kavereid. «Esitame nii käredaid, instrumentaal-, kui ka kergekaalulisemaid lugusid. Maailmas on läbi aegade palju head muusikat loodud, mida ei esitata. Kui mingi lugu kedagi bändist inspireerib, siis teeme selle ära,» kinnitab Arus.

Kasemahlake ei nimeta end asjata glamuuribändiks. Nimelt kuuluvad nende show’ juurde kirevad kostüümid. «Paneme sellele rõhku, et meil oleks välimust – et oleks midagi vaadata,» ütles Arus.

Mõeldud on isegi stilisti kasutamisele, ent seni on omal jõul hakkama saadud. «Kostüümid on ühistöö – kui keegi leiab midagi huvitavat, siis ta võib ideega välja tulla ja katsetada.»

Bändiliikmed on head sõbrad, keda ühendab edevus ja armastus muusika vastu. «Meil on asja juures oluline ka seltsi­elu – spordime, suhtleme ja pidutseme koos,» kinnitab Arus.

Kuigi esinemisi on ajapikku üha juurde tulnud, ei ole bänditegemine siiski ühegi liikme põhitöö. «Me ei tee seda raha pärast. Üritame bändiasja mõnuga teha ja loodame, et see paistab ka meie esinemistest välja,» märgib Arus.

Põhitöö kõrvalt muusika tegemine paistab Kasemahlakese liikmetele sobivat, sest juba praegu, vahetult pärast teise albumi üllitamist, nokitseb kollektiiv kolmanda plaadi kallal. «Ideid meil jätkub, selle üle ei saa kurta,» muigab Arus.

Kasemahlake

•    Ingrid Sahk – vokaal

•    Edith Seegel – vokaal

•    Anne Õuemaa – vokaal

•    Urmet Arus – klahvpillid, vokaal

•    Taavi Toomere – kitarrid, vokaal

•    Eero Tonka – saksofon, vokaal

•    Lauri Eskor – basskitarr

•    Alar Pallon – trummid

•    Enno Andvere – helitehnik

•    Kasemahlakese albumeid saab kuulata ja videoid vaadata aadressidel www.kasemahlake.ee ja http://kasemahlake.diinoweb.com/files/