Helen Veski: SMS-laenust tegelikkuses

Helen Veski AS Monetti juhatuse liige

FOTO: Pm

Koos internetiajastu sünniga on meie ellu tulnud palju uusi võimalusi, millest me mõni aeg tagasi veel unistadagi ei osanud. Tänu internetile on igapäevane asjaajamine läinud märgatavalt kiiremaks ja lihtsamaks.

Ei oskaks oma elu ette kujutada ilma e-kirjade, e-panganduse või ka elektroonse asjaajamiseta riigiasutustega, tänu kõigele sellele on Eesti kogunud ka rahvusvahelist tuntust kui väike, aga edumeelne e-riik. E-valimisi on nimetatud lausa Eesti Nokiaks.


Samas pöörduvad kõik arusaamad e-riigist justkui pea peale, kui jutuks tulevad kiirlaenud või rahvapärasemalt SMS-laenud. Tundub, et kogu riik eesotsas ametnike ja ajakirjandusega on leidnud riikliku tähtsusega vaenlase number üks, mille mustamiseks ja hävitamiseks pole ükski vahend liiast.


Põhjamaades alustasid esimesed SMS-laenufirmad väikelaenude pakkumist 2005. aastal. Praeguseks on see finantsteenuse liik laienenud paljudesse riikidesse, leidnud kõikjal pangateenuste kõrval oma kiire ja mugava lähenemisega hea vastuvõtu. 2006. aasta suvel loodi esimesed kiirlaene pakkuvad firmad ka Eestis. Uue teenuse vastu tõusis suur huvi, sest esmakordselt tekkis võimalus diskreetseks ja ametlikuks rahalaenamiseks.


Enam polnud vaja pöörduda enne palgapäeva silmad maas sõprade või vanemate poole, et laenata väike summa. Ka väiksema ja ebaühtlase sissetulekuga inimestel, kellele pangad ei andnud krediitkaarte ega ka laene, tekkis võimalus vajalikul hetkel laenata raha ootamatute kulutuste katteks.


Levinud väärarusaamana loetakse 15- või 30-päevaste laenude käsitlustasud täies mahus intressideks ja taan­datakse automaatselt aastabaasile ning räägitakse üle 400-protsendilistest aastaintressidest. Tegelikult moodustab intress vaid väikese osa lepingutasust.


Kiirlaenu eripära selles seisnebki, et laen on väike ja väga lühiajaline ning selle väljastamise kulud on võrreldes laenusumma ja selle kasutamise ajaga (laenu väljastamise ühekordsed kulud tehnoloogilistele lahendustele, klienditeenindusele, arvetele, isiku- ja krediidikontrollile jne tuleb kanda sõltumata laenu summast) suured. Kui inimene võtab pangalaenu, siis kaasneb sellega alati ka mitme tuhande kroonine lepingutasu, mida küll kunagi intressidena ei arvestata.


Kui nüüd minna põhilise juurde, et miks üldse äri tehakse, siis oskab juba lasteaialaps vastata, et ikka kasumi teenimiseks. Ajakirjandusest võib lugeda, et mitmed riigiametid on moodustamas komisjone ja töörühmi ohjeldamaks ahneid liigkasuvõtjaid, sundimaks neid oma teenuseid õiglase hinnaga pakkuma.

Tekib küsimus, kas riigil pole midagi tähtsamat teha, kui kiusata väikeettevõtjaid, kes oma äritegevusega teenivad mõni miljon krooni aastas ja on loonud olukorra, kus seni mitteametlikult toimunud väikeste rahasummade laenamine on nüüd ametlik ja igast tehingust jääb jälg.


On ebaloogiline ja mõistetamatu, et e-äris tegutsevast firmast 1000 krooni laenamiseks ei usaldata isiku tuvastamist ID-kaardi abil, vaid nõutakse kohtumist näost näkku, samal ajal kui riigikogu e-valimistel piisab ID-kaardist täielikult. Kus on oht Eesti riigile suurem?
Selleks, et veelgi paremini mõista, kui väikesest ärinišist me tegelikult räägime, toon võrdluseks välja, et kõigi Eesti SMS-laenufirmade 2007. aasta ärikasum kokku jäi tõenäoliselt suurusjärku 50 miljonit krooni, kusjuures näiteks Hansapank Eesti eelmise aasta puhaskasum ulatus 3,5 miljardi kroonini.

Loomulikult on õige väita, et elu ei seisne vaid rahas ning väga oluline on ka sotsiaalne vastutus. Palju kõmu on tekitanud juhtumid, kus SMS-laene on võetud teiselt inimeselt pangakonto andmeid välja pettes.

Tundmatud pole ka ahellaenamise juhtumid, kus inimene laenab endale aru andmata, et iga laen tuleb kord ka tagastada. Või kui narkomaan võtab uue doosi saamiseks laenu või teeb seda kasiinosõltlane.

Praegu käib aga võitlus tagajärje, mitte põhjusega, ning see meenutab vägagi nõukogudeaegset võitlust alkoholismiga, mille väljajuurimiseks käivitati hävitustöö viinamarjaistanduste vastu.


Hetkel on kõik need probleemid suunatud väikeettevõtjatele, kelle tegemiste kohta tehakse lahmivat kriitikat ning aidatakse kaasa õpitud abituse tekkele, kus õige mees on hoopis see, kes laenab ja tagasi ei maksa. Väljakujunenud olukorras tunnevad ennast halvasti ka kümned tuhanded kiirlaenufirmade kliendid, kellel korra või paar läheb aastas vaja kiirelt raha ootamatult tekkinud rahalise augu katteks ning kes alati korralikult oma arved tasuvad. Ka neile langeb negatiivne vari.


Mitmed laenufirmad on tõstnud vanusepiiri 21 eluaastale, et vältida noorte inimeste uljast ja sageli ebaotstarbekat laenamist. Samas võiks riik oma kodanikke niipalju usaldada, et anda neile valikuvõimalus ka vajadusel SMS-laenu võtta, nii nagu saab iga kodanik valida riigikogu või teha ise muid tähtsaid ja vähemtähtsaid valikuid oma elus.


Paljud SMS-laene andvad firmad on rajatud Eesti kapitaliga. Praegu ei arvestata, et tulevikuperspektiivis võiks suurte Skandinaavia tegijate kõrvale kasvada ka uusi, kodumaisel kapitalil põhinevaid finantsteenuste pakkujaid, kes aitaks hoida tasakaalu meie valdavalt välimaisel huvil baseeruval pangandusturul.

    Tagasi üles