Veevõtukohtade nutune seis annab punasele kukele voli

Päästeameti Põhja-Eesti päästekeskuse avalike suhete juht Peeter Randoja uurib Aaviku küla veevõtukohta. Tänu äsja sadanud vihmale oli seal vett meetri jagu ehk 16 kuupmeetrit. Tegelikult peab veevõtukohas vett olema vähemalt 50 kuupmeetrit.

FOTO: Liis Treimann

Tuletõrje veevõtukohtade seis on kogu Eestis nutune. Suur hulk kolhoosiaegseid mahuteid on jäetud omanikuta lagunema, uutesse elamurajoonidesse tekib neid küll juurde, kuid mitte piisavalt.

Ida-Harju päästeosakonna juhataja Tõnis Pajo sõnul on kustutusvee nappus päästetöötajatele suurim probleem. Tema väitel ei ole veevõtukohti piisavalt ning suur osa neist on amortiseerunud. Samuti ei arvesta uute elamurajoonide arendajad reservvee vajadusega ning paigaldavad liiga peenikesed torustikud.


«Jämedamaid torusid ei taheta panna, sest kui vesi seal ei liigu, läheb see roiskuma,» seletas Pajo. Tema sõnul peaks sellistes kohtades olema mahutid. «Kui meil tuleb suuremat maja kustutada või süttib ka kõrvalhoone, siis peenikeste torude korral ei jagu lihtsalt vett,» ütles ta.


Maakohad hädas


Pajo kinnitusel on asi eriti tõsine maakohtades. Näiteks möllas mullu tulekahju Harjumaal Rae vallas Aaviku külas, kus veevarustus puudus täielikult. Tuletõrjujad pidid kustutusvett tooma Jürist. «Me koormasime veeveoga ära kõik kohalikud torud, mitmed pumbad lausa kärssasid. Kogu alevik jäi veeta,» seletas Pajo. Aavikus põles maha kuus hoonet.


Pajo sõnul on maapiirkonnas üsna tavaline, et kui vesi saab otsa, pole seda lähedusest kuskilt juurde võtta. «Meie autode paagid, kuhu vett mahub 2,5–3 tonni, saavad tõsise tulekahju korral nelja-viie minutiga tühjaks,» rääkis Pajo. «Maal võtab ka abijõudude kohalesaabumine kauem aega.»


Ent tähtis pole üksnes veevõtukoha olemasolu, mõelda tuleb ka sellele, kuidas sinna ligi pääseda. Pajo sõnul oli näiteks Kehras tulekahju paigas, kust jõgi jäi sadakonna meetri kaugusele. Ent masinad jõe äärde ei pääsenud ja nii sai sealne Tamme tänava elumaja tules palju kannatada.


Kolmapäeval kirjutas ajaleht Oma Saar, et Saaremaa neljast päästekomandost pole vaid Kuressaare komandol veevõtukohtadega suuri probleeme. Hiiumaa päästeosakonna juhataja Hannes Aasma sõnul on tegemist kogu Eesti murega, kuna paljudel veevõtukohtadel pole otseseid omanikke.


Aasma sõnul oli 2006. aastal Hiiumaal kokku kuuskümmend veevõtukohta, neist kaksteist olid kasutuskõlbmatud. Põlva päästeosakonna juhataja Peeter Tigase sõnul on Põlva- ja Võrumaal korras veevõtukohti ainult ligi kümme protsenti koguarvust.


«Kui läheme kustutama ja vesi saab otsa, siis hakkab rahvas hädaldama, et miks meil vett ei jätku ja miks me seda nii kaugelt toome,» tõdes Tigas. «Enne keegi mõtlema ei hakka, kui häda käes.»
Ka Viljandi päästeosakonna juhataja Jüri Sooviku sõnul on probleem üle-eestiline. «Vesi on meie töövahend ja ilma töövahendita tööd teha ei saa,» ütles Soovik.


Jõgevamaa päästeosakonna juhataja Jüri Alandi sõnul võib nende kandis veevõtukohtadega praegu siiski enam-vähem rahule jääda. Alandi hinnangul on Jõgevamaa ligi viiesajast veevõtukohast amortiseerunud umbes 10 protsenti.


Päästeamet kontrollib


Veevõtukohti kontrollib kord aastas päästeamet. Ida-Eesti päästekeskuse peainspektori Marti Siimu sõnul algatatakse probleemide korral haldusmenetlus. Päästeametil on väidetavalt olemas kõigi Eesti veevõtukohtade andmebaas, kuid nende üldarvu ei osatud Postimehele hoobilt öelda.


«Kui veevõtukoht pole korras, tehakse omanikule ettekirjutus ja antakse tähtaeg paranduste tegemiseks,» selgitas Marti Siim.
Päästekeskused võivad väär­teomenetluse korras eraisikut trahvida kuni 12 000 krooniga, juriidilist isikut aga 18 000 krooniga.

Tagasi üles