Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Mihkel Mutt: vapsid ja hääletu alistumine

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Loomingu toimetaja Mihkel Mutt.. | FOTO: .

Sõjaeelsetest Eesti riigitegelastest meenub tavakodanikule tõenäoselt tandem Päts ja Laidoner.

Ilmselt mahub sinna kõrvale ka Tõnisson kui opositsiooni käilakuju. Ehk ka Jüri Vilms, kelle Kross raamatusse raiunud. Aga rohkem vaevalt.

Meie ees on stoppkaader. Seda sellepärast, et kaamera jäi seisma kuuekümne kaheksa aasta eest.


Seda ühte viimast kaadrit on vaadatud ja ihaletud nii pikalt, et muu jääb kõrvale. Öösel lauldi lõkke ääres ajast, mil «Laidoner juhatab väge ja Päts on president».

Aga kaamera seiskajaid oli ju kaks: algul «vaikiv ajastu», seejärel nõukogude tulek.
See pilt on kindlasti propagandistlikult ühekülgne. Kus on teised?

Kui palju ütleb tänapäevainimesele kas või Eesti ajaloos nii teeneka inimese nagu Ants Piibu nimi?


Eesti ajalugu käsitleti-esitleti vääralt mitte ainult vene võimu poolt, vaid selles on ebalev jõnks sees ka eesti ajalookirjutuses. Pean mõistagi silmas vabadussõjalasi. Lausa vihale ajab, et kust ka ei loe, seoses vabadussõjalastega kordub üks sõna – «väidetavalt».


Väidetavalt kavatsesid nad riigipööret, väidetavalt tahtsid relvadega võimu haarata, väidetavalt, väidetavalt, väidetavalt… Kas ei oleks aeg see väidetavalt ära lõpetada, kuna selle kohta ei ole muud tõendust, kui võitjate hüpotees?


See on ju äärmiselt lihtne ja levinud skeem. Oma sigaduse õigustamine, kuna sellega «hoitakse ära veel suurem sigadus». Meie teeme riigipöörde, kuna sellega hoiame ära teiste isikute veel hullema riigipöörde!


Kui lugeda mälestustest (nt William Tomingat), mismoodi Päts ja Laidoner oma vastastega neil aastail tegutsesid, siis pole see palju eetilisem kümnetest 60–70-ndate Lõuna-Ameerika riigipööretest (ehkki kindlasti puhtam Mugabest).


Muidugi oli «vaikival ajastul» fašismiga vähe pistmist. Ei olnud meil rassilist sallimatust, sõjalisi rühmitusi ega – mis peamine – ambitsioone väljaspool oma piire, mis fašismiga on alati kaasnenud.

See oli tavaline võimu haaramine, mida tehti hirmus valimistel kaotada ja jääda võimust eemale. Tulemuseks oli normaalne poolpehme totalitarism.


Sellest riigipöördest poleks olnud teab mis kahju – juhul, kui rahvusvaheline olukord oleks olnud stabiilne.

Iga toona elanu mäletab, et hirmuõhkkonda polnud. Elati üldjoontes hästi, majandus kosus, edenes kunst ja kirjandus (mille tsensuur oli minimaalne) jne.
Analoogiate põhjal otsustades oleks olud tasapisi lõdvenenud, kui mitte enne, siis asjaosaliste surma järel.

Õnnetuseks muutus olukord stabiilsuse vastandiks, ohtu sattus riiklik iseseisvus. «Vanaisalik» Päts orienteerus Teise ilmasõja eelses rahvusvahelises poliitikas sama kehvasti kui postipapa Jannsen sajandivahetusel muutunud rahvuslikes tõmbetuultes.


Mis oleks läinud teisiti, kui võimule oleksid tulnud vabadussõjalased, nooremad ja energilisemad?
Ka meie suurimad sõbrad ei paku praegu ühtegi protsenti võimalust, et meil oleks õnnestunud see, mida Max Jakobson Soome puhul nimetab tõrjevõiduks, võiduks kaotuses.

Ometi on nukker ja paneb nördima, et Eesti sõjaväe toonane relvastus oli samas seisus kui teistel riikidel Esimese maailmasõja päevil.


Isegi kui vapsid oleksid muus suhtes kehtestanud samasuguse pehme diktatuuri, siis riigikaitseliselt oleks nad juba definitsiooni kohaselt, loomuldasa olnud võrreldamatult aktiivsemad. On sel tähtust?

Aga miks oleme nii tundlikud oma mineviku suhtes? Eks ikka sellepärast, et jäid tulistamata mõnedki lasud.


Väiksel rahval pole sageli ajaloost suurt võtta ja ega ta palju vajagi. Nii nagu kunagisest paariteise rüütli mahanottimisest on meie ajalooteadvuses saanud kuulsusrikas Ümera lahing, mille nime kannavad tänavad ja poed, nii oleks piisanud ka väikesest varitsusoperatsioonist, mõnest märtristki, et meil oleks midagi, mida uhkusega meenutada ja millest hingepidet leida.

Muidugi on väga oluline ka teine aspekt. Riigi saatuse üle ei toimunud ühiskonnas mingeid debatte. Puudus ju avaliku arutelu foorum, funktsioneeriva opositsiooniga parlament ning vaba ajakirjandus.


Selle masendavat mõju on raske üle hinnata. Sa ei saagi karjuda, sest ei tea, millal ja kus häält teha. Sulle tõmmatakse lihtsalt kott pähe.


Ma ei arva, et moderniseeritud relvastuse, vaba ajakirjanduse ning elujõulise vastasrinna olukord oleks meie saatust tervikuna teiseks keeranud.

Aga ka võimalus rääkida ja arutleda on väärtus omaette. Meie eneseteadvus oleks praegu teine.


Selle valgusel tuleks meenutada kõige suhtelisust. Kuigi me praegu kirume oma poliitilist elu, korruptsiooni ja muud, on meil siiski täielik sõnavabadus. Ja mitte ainult tänu blogidele. Kõik ohud, mis meie riiklikule iseolemise teele kerkivad, hekseldatakse ju arvamusmasinatest viivitamatult läbi.


Kokkuvõttes. Mõistagi ei ole ma lugenud kõike, mis sel teemal kirjutatud. Ometi tekib mus kuri kahtlus, et pealekasvavale põlvkonnale esitatakse vabadussõjalasi põhimõtteliselt samasuguste ühiskonnarebestajatena ning sulleritena nagu 1924. või 1940. aasta punaseid tegelasi  ja nende kaasajooksikuid.

Ühed riigipöörajad kõik!
Muide, pole ka ime, sest just niimoodi püüdsid toona võimule tulijad ka ise rahvast hirmutada. Ametlikult märgiti kaitseseisukorra kehtestamise põhjusteks, et vapside tegevus oli viinud riigis sarnase seisukorrani, kui oli Eestis enne 1. detsembri mässu. Tänapäeval on säärane vaateviis täiesti kohatu ning lubamatu.


Sellest kõigest on midagi õppida. Ajaloosündmustest ja enda rollist oma versioonide kehtestamine toimub praegu täie hooga. Avatud pilguga inimene ei tohi lasta end sellest pimestada.

Tagasi üles