Massitantsumuusika on läinud juba nii nüriks, et varsti peab käima mingi plahvatus ja asjad muutuvad ka elektroonilises kehalisfunktsionaalsaundis sügavaks ja huvitavaks, sest enam debiilsemaks meinstriim (EDM jm eksitav-üldistavad nimetused) minna ei saa. Seni käivad kõik elektronmuusika plahvatused (tantsu)põranda all.
Vene päritolu brooklynlane Daniel Lopatin on viiendaks albumiks jõudnud oma iidoleid sisaldava leibli Warp alla ja tema muusika lopsakaim pluss – puuduvad gruuv, funk, läbiv biit, rääkimata instrumentaalsetest sildadest ja refräänidest, korduvatest käikudest, mustritest – on siin kristalliseerunud, võtmata siiski üldaktsepteeritavamaid vorme.
Kõik normaalsed pop/dance-elemendid, mis peaksid kuulajat kütkestama, on käsitletavad ka surutistena. Seejuures Lopatin ikkagi kasutab neid elemente, tema helikoe avantüristliku süžee taga aimub korralik faabula: mikrofiguurid lubavad nõtkeid ja mahlaseid rütmiosi ning meloodiaid – aga Lopatin pole DJ, vaid kunstnik, kelle värvideks on helid, millega kujutab imeilusat alternatiivset maailma, kust ei tasu otsida muru, maju ja autosid, vaid pigem abstraktseid, kosmilisi, polümorfseid, kasvavaid ruume. Lopatin peegeldab viimase kuue kümnendi elektroonilist muusikat tulevikku ja tagasi.
Valner Valme
-----------------------
/nginx/o/2013/10/04/2517830t1h730f.jpg)
/nginx/o/2022/03/07/14411686t1hca79.png)