Kalle Muuli: Taagepera toomine

Rein Taagepera Foto: Malev Toom

Aasta 1988 polnud ainult laulva revolutsiooni aasta. See oli ka eesti rahva taasühinemise aasta. Berliini müüri lammutamise võrdkujuks Tallinnas võib pidada ENSV Ministrite Nõukogu ja EKP Keskkomitee 14. oktoobri ühismäärust nr 504, mis käskis «rajada suhted väliseestlastega üldinimlike printsiipide alusel, arendada igakülgselt kultuuri- ja majandussidemeid, mis soodustaks murrangut väliseestlaste teadvuses ning aitaks kaasa usalduse tekkimisele Eesti oleviku ja tuleviku suhtes NSV Liidu koosseisus».

Kui veel kevadel oli KGB saatnud vabadusvõitlejaid kodumaalt välja mere taha, siis nüüd hakati meretaguseid vabadusvõitlejaid kodumaale kutsuma. 1988. aastal käisid Tallinnas paljud tuntud väliseestlased. Tulid kirjanik Enn Nõu, ajakirjanik Ülo Ignats, Mana toimetaja Hellar Grabbi jpt.

Kõige tähendusrikkam oli California ülikooli politoloogiaprofessori Rein Taagepera külaskäik kodumaale 1988. aasta sügisel. Mees, kellest vabas Eestis sai presidendikandidaat, oli nõukogude võimu poolt nii vihatud, et tal ei lubatud 43 aastat jalga üle piiri tõsta. 1976. aastal oli Taagepera olnud juba koos naise ja kolme lapsega Helsingi sadamas, Vene viisad passis, kui ta saadeti tagasi selgitusega, et viisad teil küll on, aga luba Eestisse sõita pole.