Eestiski kerkib aeg-ajalt üles küsimus, kas ja millal võiks mõni eestlane pälvida Nobeli preemia. Aastaid hoidis meid elevil Jaan Krossi kandidatuur kirjandusauhinnale, pooleldi meie omaks saame lugeda 1909. aasta keemiapreemiat, mille sai Riias sündinud ja Tartu Ülikoolis hariduse saanud baltisaksa keemik Wilhelm Ostwald.
Nobeli preemiate üks tunnusjooni on olnud demokraatlikkus – maailma mõistes väikeriigi esindajatena suudavad Rootsi akadeemikud säilitada globaalset pilku. Auhindu on jagatud nii alusteaduste alaste avastuste eest (nagu ainete rakusisese transpordimehhanismi selgitamise eest tänavu) kui ka väga rakenduslike saavutuste eest (näiteks paari aasta tagune füüsikapreemia, mille pälvisid digikaamerate südameks oleva laengsidestusseadise väljatöötajad). Määrav kriteerium on teaduse kvaliteet, head ideed ja pühendunud töö, mis avardavad oluliselt meie seniseid arusaamu maailma toimimisest või annavad vahendid inimeste elu tuntavaks parandamiseks.
/nginx/o/2022/03/07/14411686t1hca79.png)
/nginx/o/2013/10/11/2535080t1h262f.jpg)