Vaata millisest küljest tahad, kuid Viljar Loor – võrkpallur, kui mõni noorema põlve spordihuviline ei tea – on Eesti parim pallimängija läbi aegade. Ühelgi teisel pole kõrvale panna sama säravaid saavutusi, ükski teine pole olnud täiuslikkusele sama lähedal ega pretendeeri ajaloo suurima staari tiitlile. Loor pretendeerib, sest paljude arvates pole sama vinget temporündajat planeedil Maa enne ega pärast teda olnud.
Olümpiavõit, kaks MMi ja viis EMi tiitlit... Ent asi pole pelgalt medalites. Loori elulooraamatu avapeatükis kirjeldatakse meie mehe maagiat 1978. aasta MMil Roomas, kus ta valiti mõistagi turniiri sümboolsesse koondisse. «Mängida kaks turniiri tähtsaimat kohtumist vahetuseta, lüüa vastase blokki vaid üks kord – ja ka siis nii, et pall jääb mängu –, lüüa kõik ülejäänud pallid blokist mööda või üle bloki põrandale, ei kordagi auti, eksida kaitses kahe mängu peale vaid kord... Midagi taolist polnud statistikud oma paberipakist seni leidnud.»