Kuigi filmis paistab kogu aeg päike, mäletab Janne hästi, et tegelikult oli toonane suvi väga vihmane. Seda stseeni, kus heeringalaeva mehed talutütar Liinale varahommikul kosja tulid, filmiti seetõttu koguni kolm päeva.
Ja sedagi teab Janne, et stseenis, kus pealinnast tulnud kohviveskist suvitaja tuhvlialune mees John ehk Ervin Abel oma maanteemuhuga taluperemehe külgkorviga mootorratta kadakatesse rammis, veeti Kalkunit tegelikult mootorrattaga köie otsas.
Pisikene pettus oli seegi, kui lakka roninud kohviveski ehk Lia Laats lakaaugus teatas, et tema ei kavatsegi alla tulla, maetagu ta kas või majaga. Sest tegelikult Nuka talul mingit lakka ei ole.
Selle konstrueerisid filmimehed taluhoone otsale eterniitkatusele ja panid petteks mõned heinapallid sisse. Filmisid stseeni ära ja võtsid jälle maha.
Nii nagu võeti maha ka rookatus, mis pandi filmi ajaks enamiku aja aastast hullumajas veetnud Aadu Kadakase ehk Sulev Nõmmiku töökuuri eterniitkatuse peale. «Siinsamas kadakate vahel nad tantsisid, kuid nüüd on see kõik rohtu kasvanud,» ütleb Janne. «Ei jõua enam üksinda lambaid kasvatada.»
Maha on saetud ka õunapuu see oks, kus Abel hetkelises rõõmujoovastuses abikaasa rahakotiga kõõlus. Ning kaevu, mida filmis paaril korral näha, pole üldse olemas olnudki. Võtete ajaks ehitati lihtsalt kaevu mulaaž.
Ja siis kui heeringalaeva mehed Väino Puura ja Lauri Nebel kohviveskile akna all serenaadi ja hiljem pilkelaulu laulsid, juhtus Janne sõnul nii, et mehed suures lauluhoos talle armsa arooniapõõsa ära tallasid.
Kuid olgu nende sekeldustega nagu on, filmitegemisest rääkides veab Janne praegugi näole ikka ja jälle pika naeratuse. Sest see on elamus kogu eluks, millest külastajad ikka ja jälle lugusid kuulda tahavad.
«No need lood on mul aastakümnetega juba pähe kulunud,» ütleb nelja lapse ema.
«Üllatav Eesti» on lugude sari, kus mööda Eesti maakondi sõitvad Postimehe ajakirjanikud vahendavad lugejatele huvitavaid kohti ja inimesi. Sel nädalal on Postimees Muhu- ja Saaremaal.