T, 5.07.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Juhtkiri: väära mulje oht

Juhtkiri: väära mulje oht
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Foto: Urmas Nemvalts
Teaduse rahastamisel olgu selged alused

Juhtumid, kus teadlased rahalise toetuse pärast kohut käivad või süüdistavad üksteist onupojapoliitikas, jätavad mulje teadusrahaga sahkerdamisest, see oleks aga teadlastele endile halvim variant.


Meie kõigi huvides oleks, et Eesti teadus areneks, ning seda arengut saab tagada valdkondade stabiilne ja põhjendatud rahastamine. Kuidas aga rahastamisotsuseid teha?


Siin jääb tahes-tahtmata põhiliseks teadlaste endi hääl. Kellelgi peale teadlaste pole lihtsalt kompetentsi otsustada. Avalikkus ei saa teaduse rahastamises suurt midagi kaasa rääkida, sest teemad on väga keerukad ja spetsiifilised.


Kui diletandid või poliitikud saaksid teaduse rahakoti juurde, langeksid veelgi hullemad otsused kui need, mille pärast teadlased omavahel pahuksis on.


Nagu kultuurkapitaliga saaksid poliitikud teha odavaid üleskutseid süsteemi muutmiseks, kuid see jätab jälje teadustegevusse, mis on tihti pikaajaline protsess ega saa seepärast sõltuda iga-aastastest eelarvevaidlustest. Ühesõnaga: teadusraha ei ole nagu kergejõustik, kus olümpiale pääsuks normid ette antakse – täidad ära, saad koondisse.


Kuid kahelt poolt annaks asja siiski parandada. Hoolimata sellest, et poliitikud pole ninapidi teaduse meepoti ehk raha juures, võiksid nad mõelda sellele, et Eesti riigieelarve teadus- ja arendustegevuseks minev osa on jätkuvalt väiksem kui Euroopa Liidus keskmiselt. Ilusad sõnad Eesti majanduse innovatiivseks muutmiseks ei teostu ilma teadus- ja arendustegevuse rahastamiseta.


Rahapuudus aga tähendabki seda, et teadlased on rahajagamisel närvilised, nagu näitab juhtum, kus Tallinnas asuva Keemilise ja Bioloogilise Füüsika Instituut (KBFI) kaebas kohtusse haridusministri käskkirja, millega anti nende teadlase Tõnis Pehki uurimisrühmale oluliselt vähem raha kui nad küsisid ning sedagi vaid üheks aastaks.

Teisalt aga peaksidki teadlased vältima skeeme, mis tekitavad nii-öelda ringkäenduse. See diskrediteerib nii rahastamissüsteemi kui ka teadust laiemalt. Avalikkus, kellele see hindamiseks antakse, teeb sellest järelduse, et tegemist on sahkerdamisega, kuigi see tegelikult nii olla ei pruugi. Sarnaselt kultuurkapitaliga tundub, et mõni juhtum teadusraha jagamisel võib jätta pleki kogu süsteemile. Muidugi ei tohi see nii olla.


Napp raha tingib vaidluse. On selge, et Eesti teadus ei ole kindlasti piisavalt rahastatud, seda enam peaks vähese raha jaotamisel olema korrektsed – teaduse rahastamise alused peavad olema paigas.

Tagasi üles