Priit Kallakas: pardijaht Eesti moodi

Priit Kallakas Foto: Erakogu

Alates 2005. aasta kohalikest  valimistest ei tohi riigikogu liige kuuluda kodukoha volikokku. Keelu jõustumisest saati kerkib iga volikogude valimiste eel diskussioon peibutuspartidest ja väidetavast valijate petmisest. Nende arutelude pidev esiletõus viitab, et kehtivad seadused ei vasta ühiskonna ootustele ning seadusi tuleks kohendada tegelikule elule vastavaks ehk taastada parlamendi liikmete kuulumine volikogudesse.

Kohaliku omavalitsuse korralduse seadus võimaldab volikogude liikmetel peatada volikogu liikmesus riigikogu või valitsuse liikme volituse täitmise ajaks. Viimastel kohalikel valimistel kandideeris 93 riigikogu liiget, keda kõiki süüdistati peibutamises ja valijate petmises. Sõimatute seas olid ka Hannes Astok, Mari-Ann Kelam, Peeter Tulviste, Aadu Must ning mitmed teised, kes vastupidiselt laimajate väidetule suundusid kas kohe pärast valimisi või pärast parlamendi mandaadi lõppemist volikogusse.

Pardiküttide soov keelata riigikogu liikmetel kandideerida kohalikel valimistel tugineb eeskätt Tallinna ja Tartu kogemustele. Kahe omavalitsuse näite põhjal ei saa siiski teha üldistusi tervele Eestile ning kujundada riigikogulaste kandideerimisest valimiste peamist teemat. Neli aastat tagasi peetud kohalikel valimistel olid rahvasaadikud üles seatud vaid 26 omavalitsuses 226 võimalikust.

Tõenäoliselt ei olnud ligi 90 protsendi omavalitsuste valijatel sooja ega külma, kas riigikogu liikmed kandideerivad või mitte. Tänavustel valimistel võtab mõõtu umbkaudu 14 800 kandidaati. Suurimatel erakondadel on nimekirjades üle paari tuhande poliitiku. Seega ei saa rääkida erakondade lühikestest pinkidest ja ei ole tõsiseltvõetav argument, et vähem kui saja riigikogu liikme kandideerimine kohalikel valimistel viib Eesti arengupeetuseni ja sulgeb meie poliitilise süsteemi, nagu seda on väitnud Jõks ja Pettai (PM AK 12.10).