Nädala plaat: maskide muusika

Leslie Da Bass Foto: Inga Vatsk

Leslie Da Bass

Times New Roman

(Universal)

Hinne 4

Leslie Da Bassi, kodanikunimega Leslie Laasneri muusika on mingis mõttes muusikakriitiku õnn ja õnnetus. Tihtipeale iseloomustatakse tema muusikat kui eklektilist, ja ei pääse sellest minagi. Aga miks õnn ja õnnetus? Muusikakriitikule meeldib sageli väljenduda nii, et see meenutab seda ja seda või kõlab nagu hübriid sellest, sellest ja veel sellest. Õnne moment on siin selles, et LDB neljandat albumit «Times New Roman» arvustades saab kriitik tunda end täisväärtusliku asjatundjana. Õnnetuse moment aga selles, et kriitik saab siin end tunda isegi liiga asjatundjana. Vahel ei ole tarvis end liiga asjatundjana tunda.

Esimest korda kuulates tundus see plaat mulle pisut haltuurana. Justkui oleks kiiresti tehtud ja hästi palju oma muusikalistest mõjutajatest joont võetud. Nagu selline väike hästidisainitud hipsteri entsüklopeedia. Mis iseenesest on ju suhteliselt loll mõte, sest popmuusika võib olla, vahel ehk isegi peab olema pealiskaudne ja/või hästidisainitud. Õnneks järgmistel kordadel hakkas selline tunne hajuma, kuni lõpuks kadus sootuks. Võib-olla andis «Times New Roman» end alguses liiga lihtsalt kätte, andes märku, et kõik on nii selge.