Ainar Ruussaar: värvi­pliiatsitest meie elus

Ainar Ruussaar. Foto: Liis Treimann

Perekond teeb puhkuseplaane. Loomulikult seab eelarve unistustele omad piirid, kuid perekond tahab, et kõik jõuaksid rõõmsalt üksmeelse otsuseni.

Pereisa tahab midagi uut ja huvitavat. Seljakotiga seiklust. Kesk-Aasiat, Albaaniat, Abhaasiat... Pereema annab aru, et lastega reisimine nõuab pingutust ja sihtkoht peab olema piisavalt turvaline ja sinna jõudmine lihtne. Türgi, Horvaatia, Krimm, Montenegro... Algklassides käiv poeg on otsustanud klassivendade ees kekkamiseks koguda uusi sihtriike ja tema eelistuse kujundab vaid üks tingimus – see peab olema maa, kus ta varem pole käinud. Neid on maailmas ligi kakssada.

Pisitütar on kinni oma senistes vähestes reisikogemustes ja usub vaid seda, mida on juba näinud ning oma nelja-aastases mälus meenutada suudab – Gruusia või Türgi. Ühelt poolt on demokraatlikus perekonnas valikut teha lihtne, sest kõik soovivad reisielamust. Teiselt poolt kisub asi keeruliseks, kuna soovitud sihtpunkte on palju ja ootused seiklusele erinevad.

On vaid üks kindel suurus – raha hulk, mis puhkusereisiks kõrvale pandud. Pealtnäha lihtne matemaatikatehe, aga kuidas jõuda tulemuseni, et kõik pereliikmed oleksid kui mitte just üliõnnelikud, siis vähemalt ülimalt rahul. Selle tulemuseni saab jõuda ainult läbi arutelude, argumentide, poolt- ja vastuväidete esitamise ja ärakuulamisega. Läbi heatahtliku vaidluse, milles on tugevaid unistamise tunnuseid.

Aga saaks ka lahendada värviliste pastapliiatsitega, mis tagavad perekondlikes otsustes korra ja distsipliini ning ei lase otsustamisel segada unistustel ja südamesoovidel. Kuhu ma tüürin? Kõigepealt Viimsi valda, kus vaid mõned nädalad tagasi kasutas koalitsioon ammuleiutatud nippi sundida võimuliidu poliitikuid salajast hääletussedelit täitma kindlat värvi pastakaga. Et kokkulepped peaksid. Et südametunnistus elaks oma elu ja võim oma elu. Et usaldus ei kipuks segama reaalpoliitikat, sest seda pagana usaldamatust, reetmist ja äraostmist on ju niigi segavalt palju. Arutelud ja debatid on huumor. Las NO99 teeb huumorit!
Las Uuspõld, Prints, Sepp ja Avandi teevad huumorit, see on nende töö! Meie teeme poliitikat – vastavalt seatud eesmärgile, sooritatud kampaaniale ja saadud häälte arvule. Muide, ka kampaanias on värvilisel pastapliiatsil oma kindel koht. Üht nägusat näopildi ja kandidaadinumbriga kirjapulka ei põlga partei kampaania­telgist mööduv Eestimaa inimene tavaliselt ära – ikkagi kirja- ja lugejarahvas. Või hea lapsele ja lapselapsele kinkida. Pisike asi see poliitiku kingitud kirjapulk, aga palju rõõmu!