Hando Runneli igavene põrsapõli

Raamat Hando Runnel «Põrsapõli» Illustreerinud Lea Malin Ilmamaa, 2013 77 lk Foto: Repro

See ütlus ei kulu: kõik me tuleme oma lapsepõlvest. Ja vanast peast saame tagasi lasteks. Kas või sedamoodi, et ainsa, järele jäänud ja seetõttu igavesti kestva tõelusena tunnistame lapsepõlve. Kõik muu möödub.

Eestlaste seas juba ammu rahvalauliku seisusse tõusnud, aga nüüd ka kirjandusakadeemiku tiitliga pärjatud Hando Runnel pihtis 26. novembril Tartu Kirjanduse Majas tema 75. sünnipäeva auks peetud aktuse tänukõnes, et ei oska olla vana. Tema isa elu katkestas õitsvas keskeas lastehalvatus. Nõnda pole olnud tal võtta eeskuju oma perest. Vana mees olemist peab ta nüüd õppima omast käest, oskust, mida ei lähe ju enam kunagi hiljem vaja.

Pisut enam kui aasta eest ilmunud esseed «Noored ja vanad» (PM 8.09.2012) alustab Runnel nii (ja see on ka siinse arvustuse võtmekoht): «Kõige ilusamad hetked on vahel need, kui seisad näiteks bussipeatuses ja ootad bussi ja näed, kuidas tulevad jalutavad emad oma lapsukestega, kes veel ei räägigi. Nad jäävad sulle otsa vaatama, ja sul tekib nende väikeste võõraste olevustega side. Nad on veel väga väiksed, aga see sideme tekkimise võimalus, see on liigutav.»