Sõidan iga päev autoga. Veel mõned aastad tagasi oli isikliku auto omamine igati normaalne, vahest isegi respekteeritud. Nüüd poetad, et autoga pole kuigi lihtne kesklinnas tööl käia, ja vakatad, nähes, kuidas vestluskaaslase sotsiaalne närv möllama hakkab ning sina kui «rikkur» õiglase viha osaliseks saad.
Võibolla olen tõesti «rikkur». Pealinnas on tasuta ühistransport, mis nõuab vaid ühekordset väljaminekut rohelist kaarti ostes. Tallinlanna staatus lubab niisama mööda linna ringi sõita. Võta vabalt! Aga mulle see võimalus põhimõtteliselt ei sobi, seepärast sõidan isikliku autoga. Ja maksan. Igal pool. Pidevalt. Kõige eest.