Detsembrikuu viimasel jõulueelsel reedel sikutab tuul Pilguse mõisahoonete uksi, lõgistab hingi ja püüab tuppa pääseda. Toas on soe, valge ning õdus. Mõisa perenaine Signe Sarah Arro naudib õhtut jumala seljataga – nii nimetab ta elu ääremaal, elu Pilgusel.
Ah, ei mingit ääremaad. Ikka elu pilvepiiril. Jah, seda see elu siin on – siin, Lümanda valla läänepoolses servas, kunagises Bellingshausenite mõisas. Meri kiviga visata, lambad laudas ning kiviaiad ümberringi.
Veel praegugi võib hea tahtmise korral kuulda, kuidas põliste mõisnike häälte kaja kostab vaiksetel öödel läbi laelaudade. Aga see hoone mäletab ka teistsuguseid hääli. Mäletab kaebeid.
Kohalikud, need, kes on elanud Lümanda kandis enam kui 10–20 aastat, teavad Pilgust kui vaimuhaiglat. Tean minagi ... Kuigi Arrodele kuulub Pilguse juba varsti 14 aastat, seostub koha nimi esimesel kuulmisel ikka hullumajaga, teine mõte viib mõisani. Ning riburada pidi tema perenaise ja lammasteni.
Saaremaa ja lambad on peaaegu sünonüümid. Kui ütled Saaremaa, siis muidugi võib mõelda merest, kadakatest, viinast (reklaami mõjuvõim), aga lammastest tuleb mõelda. Mis Saaremaa see ilma lammasteta on. Tõsi, kui enam kui 30 aastat tagasi olid pea igas maamajapidamises lambad, siis praegu see enam nii ei ole.
Pilguse mõisa tulid aga lambad just siis, kui maainimesed ümberringi olid ses osas peaaegu alla andmas. Tulid 2002. aastal – siis, kui külalistemaja oli valmis saanud ning maa oli vaja korda teha. Lambad on teadagi looduslikud muruniidukid. Lisaks sellele ja nunnumeetri kõrgele skoorile annavad lambad villa ja liha. Viimasega on Saaremaal veidi raske, aga sellest hiljem.
Pilguse mõisa laudaks kohandatud hoones on praegu ligi 60 lammast. Aga oli aeg, kus neid võis riigikoguks nimetada – täpselt 101 isendit, kõik vaatasid otsa targalt ning arukalt.
Kõik aga algas kaheksast lambast. «Ma isegi ei mäleta, palju tallesid esimesel aastal sündis, aga kolme aasta pärast oli meil siin 101 isendit ehk riigikogu koos,» meenutas mõisa perenaine Signe Sarah Arro. Pilguse mõisa mahelambafarmis kasvatatakse eesti valgepealist lammast, mille parandajatõuks on maailmas väga populaarne tekseli lambatõug. Niisiis, veidi täiustatud eesti valgepealine lammas. Tegu on imehea villaga lihatõugu lammastega.
«Uus-Meremaalt on käidud siin puhkamas, vaadatud lambaid ja nende villa nopitud. Öeldud, et see on ülihea vill,» sõnas mõisa perenaine uhkusega. Viimasel ajal seostatakse Uus-Meremaad kääbikutega ehk see on muutunud tolkinistide mekaks (tolkinistid ehk Tolkieni loomingu austajad), kuid lambad on Uus-Meremaal pea sama tähtsad kui Saaremaal.
Tähtsamadki ...
Lõnga Pilguse mõis ise kohapeal ei tooda, selleks kasutatakse Hiiumaa Suuremõisa ketrusvabrikut. Hiiumaal valminud lõng saab memmede talvise näputööna sokkideks ja kinnasteks, mida suiti külalistele müüakse. Oma lambavillast sokke on müüdud korraga koguni neliteist paari. Korraga ehk ühele kliendile. «Päris hästi,» nentis mõisa perenaine uhke noodiga hääles.
See vill aga, mis ei ole nii kvaliteetne, saab Salmel tegutsevatele Pilvelammastele. Nemad teevad Pilguse lammaste villast patjadele ja tekkidele täidiseid.
Osa Pilguse lambaid on musta värvi. Mis on omamoodi ime, sest ühtegi musta lammast nende esimese kaheksa seas ei olnud.
«See oli müstika,» sõnas Signe Sarah Arro silmade särades ning jutustas musta talle loo. Ta tuli ilmale 2005. aasta jaanuaritormi ajal. «Sel ajal poegis üks lammas. Tal olid kaksikud: üks lumivalge ja pika tukaga, teine süsimust. Ristisin need kaksikud Netiks ja Retiks. Nad toimetavad siiamaani, ja saavad üha kaksikuid ja kaksikuid.» Kuni kestab nende sugu, saab lambamusti ehk tume-tumehalle villaseid sokke ka edaspidi Pilguselt osta.
Praegu ei ole Pilgusel enam riigikogu. «Kolm aastat tagasi me vähendasime karja natukene, lihtsalt selleks, et hakata uuesti peale,» kõneles perenaine. Nüüd on neid ligi 60 ja ilmselt saab karja suurendada riigikoguni ehk eesti parlament võiks taas kokku saada.
«Tulevikus on plaanis rajada uued laudad ja karja laiendada. Aga mitte üle mõistuse,» sõnas Signe Sarah Arro. Karja suurendamine ei ole neil eesmärk omaette, pigem maastikuhooldus. «Loodus on siin imeilus ja mereäär sobib lammastele,» märkis ta. Maad on Pilguse mõisal pisut üle saja hektari, lammaste karjamaad sellest 20–30.
Mahelambad
«Suvised heinateod toimetab Sepa-pere,» selgitas perenaine ning ütles, et on neile selle eest väga tänulik. Kuna Pilguse mõis on maheettevõte, on neil ikkagi mahemaad ja mahelambakari. Heintega toimetamist see lihtsaks ei tee. «Kui lammastega midagi juhtub, siis samamoodi – ega me ei tohi neile ravimeid manustada. Ja teinekord toimibki looduslik valik,» nentis ta.
Ravimid ravimiteks, aga loodus võib ka teistmoodi sekkuda. Nii on Saaremaa talunikud viimastel aegadel olnud huntidega kimpus ja nende hääl on küllalt valjult kõlanud, koguni niivõrd, et looduskaitsjad on sunnitud astuma samme huntide kaitseks. Kas ka Pilguse lambad on pidanud tundma hundihirmu ja -hambaid? «Mitte nüüd. Aga kuus aastat tagasi küll,» meenutas Signe Sarah Arro. «Mai algul läks kümmekond isendit. Kaheksa oli maha murtud ja paarile tuli hädatapp teha.» Vaatepilt olnud nii õudne ja kurb, et perenaine nutnud.
Samas tunnevad Pilguse lambad end perenaise sõnul muidu hästi. Maad on palju ning allikad suiti vett täis. Merre nad väga ei eksi, sest kõrkjad piiravad lahesoppe.
Pulmaleib lammastele
Pilgusel on mitu vahvat traditsiooni. «Kui hommikuti klientide laualt leiba üle jääb, siis rändab see korvi. Lapsed ning ka täiskasvanud lähevad ja annavad need lammastele.» Linnainimestele mõjuvat see eriti hästi. Aga on ka teine komme. Pulmade ajal söödab pruut lammastele ühe spetsiaalse leiva, millele on kirjutatud tema nimi.
«Lambad on õnnelikud ja pulmaseltskond samuti,» sõnas Signe
Sarah Arro ja naeratas pulmalisi meenutades. Pilguse mõis on kohalike seas üks armastatumaid pulma-
pidamiskohti.
Mis puutub aga lambalihasse, siis sellega on oluliselt keerulisem kui villaga. Nimelt saab Saare-
maal ametlikult vaid ühes kohas ehk Saaremaa lihatööstuses lambaliha töödelda. Ja kuna nemad on monopoolses seisundis, siis lihtsaim viis asju ajada on korraga rohkem kui paar lammast kohale viia. Juhul, kui klient lambaliha tellib. Ja liha, mis kohe käiku ei lähe, pannakse külmkappi oma aega ootama.
Samas ei ole Saaremaa lihatööstus siiski ainus, mida Pilguse mõis on seks otstarbeks kasutanud. «Meie oleme siit Märjamaale saatnud, ja ka Lätti ja kuhu veel. Keeruline on, jah, see realiseerimine,» tunnistas perenaine.
Kui tavaliselt tekib kõigil neil, kes lammastega on varajasest noorusest suhelnud, kerge, samas loomulik tõrge lambaliha vastu (jah, ka mul on see siiani olemas), siis Pilguse perenaisel takistusi pole. Muidugi mitte, ta on taimetoitlane. Kummatigi aga viivat Pilguse lambaliharoad keele alla. Nii räägivad kõik need, kes on maitsnud Pilguse roogasid. Ja seda kuulsin ma juba aastaid varem, mitte sel õdusal reedesel õhtul.
Tegelikult võiks Pilgusest ja nende lammastest palju rohkem rääkida. Ja sellest, kui tublid abilised on Pilguse mõisal (lisaks perekond Seppadele ka perekond Välid Lümandast) ning et linnast maale tulnud, Eesti Hotelli- ja Turismikõrgkooli (EHTE) ja Kuressaare kolledži õppejõust perenaine teeb täpselt seda, mida teha tuleb. Näiteks hüljatud talledele annab õhtul hilja piima, võtab tallesid vastu ning palju muudki ...
Selline on elu siin pilvepiiril, jumala seljataga. Lihtne, selge ning maalähedane. Koos lammastega.
Signe Sarah Arro soovitusi lambaliha valmistamiseks