Moedisainer Marit Ilison on üks neist, kelle looming esindab peatsel Londoni moenädalal Eesti moekunsti. Vähe sellest, tema nostalgilised nõukaaegsetest villatekkidest mantlid valiti äsja ka maineka Hyères’i moekonkursi finaali.
Tellijale
Nõukatekist mantel sõidab Londonisse
1. veebruar 2014, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jah, needsamad vanadest nõukogudeaegsetest villastest tekkidest, puhta minimalistliku silueti ja säravate tikandilaigukestega mantlid, millega moedisainer ja kunstiakadeemia õppejõud Marit Ilison «Kaamose» moenäituselgi südameid vallutas, lähevad nädala pärast Londoni moepubliku ette. Lisaks võlusid need ära ka Hyères’i moekonkursi žürii: Ilison jõudis üle kolmesaja kandidaadi seast kümne finalisti sekka, kes aprillis ses Vahemere-äärses Prantsuse linnakeses maailma nimekaimal moe- ja fotofestivalil võistlustulle astuvad.
Moedisainer on neile soojadele ja nostalgiast laetud tekkmantlitele nimeks pannud «Magada tahaks», viidates Anton Tšehhovi samanimelisele novellile ja oma igikestvale, ehteestlaslikule unistusele talvisel pimedal ajal sooja teki alla mattuda ja lõpmatuseni magada.
«Aga samas annab turvalises tekisoojas kusagil sügavamal südametunnistus märku, et tegelikult tuleb ju tegutseda ja tööd teha. See on justkui hernetera madratsikuhja all, mis unemaailmale lõplikult anduda ei lase,» avab moedisainer mantlite hingeelu. Mantlisiilul väljendub tiksuv südametunnistus tihedate torkivate tikanditena.
Lihtne vorm ja vana tekk, mis seal siis ära ei ole, mõtleb nii mõnigi. Tegelikult kulus Ilisonil tervelt kümme aastat, et pusletükid mõttest ja loost tekikogumiseni välja mantliteks «materialiseeruks».
Talle on oluline lugu, nii oli ka mantlitega. Ja lugu sünnib tavaliselt enne, kui ta rõivasteni jõuab. «Ideed on õhus lendlemas ja need tulevad minu juurde siis, kui mul on aja jooksul kogunenud teatud kogemuste pakett. Arvan, et ei saa luua midagi enne, kui selleks valmis ei ole,» seletab ta, lisades, et näiteks töö «70 puuvillast kitlit», mille tarvis ta värvis ükshaaval 70 kittelkleiti valgest küllusliku tumelillani, võttis aega kolm aastat. Neid kittelkleite näitas kunstnik muu hulgas ka New Yorgis Eesti kultuuri tutvustaval BioEst festivalil.
Talle on ka mõneti vastukarva pressiteated stiilis «see kollektsioon on inspireeritud kuldsest tiigrist ja sinisest liivast», kuigi ta mõistab, et see ongi moetööstuse takt. Ehk et sa pead kogu aeg midagi vana läbi jahvatama ja midagi uut leiutama, kui sul samal ajal tegelikult võib-olla ei olegi midagi öelda.
Tema aga tahab öelda, ja sestap ongi Marit Ilison ning tema moekunst Eesti moes üpris erandlik nähtus. See on alati ideepõhine ehk kontseptuaalne, minimalistlik ja keeruline, tõdeb ka moeraamat «Kaamos».
Ta ei loo tavapäraseid kollektsioone, vaid pigem püüab oma moekunsti(projektide)ga moe olemust avada, lugusid jutustada ja harjumuspäraseid tavasid küsimärgi alla seada.
Suurte ideede kõrvale aga mahuvad ka tema valmisrõivad, mis on üdini kandjasõbralikud. Tema disain ei hooli vahelduvatest trendidest, glamuurist ega naise keha rõhutavast ilukultusest, pigem üritab ta rõivastega luua hubast keskkonda, mille sees on kehal hea ja muretu olla. «Rõivad on meie privaatseim ruum. Justkui head sõbrad, kes sind hoiavad ja jäävad kauaks sinu lähedusse,» sõnab disainer. Ilisoni sügisene kollektsioon «Teine», kus tooni annab lihtne joon ja must värv, on sellest üks hea näide, mõjudes selga proovimatagi ühtaegu mugavalt ja esinduslikult.
Lisaks on talle tähtis säästa loodust ja energiat. Ta valmistab rõivaid vaid tellimusel, eeskujuks näidiskollektsioon, sest tahab teha üksnes neid asju, mida vajatakse. Pole mõtet ega ressurssi õmmelda rõivaid ette seisma, et need siis hiljem allahindlusega maha müüa.
Ilison ei armasta astuda ka fotokaamerate ette, keeldudes viisakalt enda pildistamisest. «Leian, et minu looming on olulisem kui see, milline ma välja näen,» põhjendab ta.
Psühh-rokkansamblis Väljasõit Rohelisse trummide mängimine on aga praegu tagaplaanil, sest ka teised bändiliikmed on erialaste vallutustega hõivatud. Kuid küll ükspäev jõuab jälle, arvab kunstnik.
Mõned olulised hetked