Filosoofilis-teatraalne kummardus tarkusele

Raivo Trass VAT Teatri uusimas lavastuses Sokratesena. Foto: Siim Vahur

Aare Toikka lavastus on kui kolmemõõtmeline plakat, millelt loeme allakriipsutatult eksistentsiaalselt olulisi tõdesid.

Kas see just nii kujuneb, kuid lavastuse «Sokrates. Pidusöök Prytaneionis» valmimisel rääkis lavastaja Aare Toikka, et mõneks ajaks teeks ta VAT Teatris lavastamisele pausi sisse ning realiseeriks end sel ajal ühes teises žanris. Kas saame rääkida ühe loominguperioodi lõpust ja teise algusest, on praegu vara öelda. Kui tulevikus ikkagi hakatakse Toikka loomingut kuidagi peatükkidesse jaotama, siis tema kaks viimast lavastust – «Faust» 2012. aastal ja «Sokrates» 2013. aastal – on mingi «peatüki» lõpetamiseks igati kaalukad tööd.

«Sokratese» kaalukus seisneb eelkõige tema idees, sõnumis – Toikka lavastus on kui kolmemõõtmeline plakat, millelt loeme allakriipsutatult eksistentsiaalselt olulisi, võib-olla isegi kõige olulisemaid tõdesid selle kohta, kuidas käia oma maine tee nii, et ka hiljem, kui see tee on käidud, oleks kõik korras ja rahu majas. Ning kuna need aegumatud väljaütlemised, mis enamasti lähevad suuremal jaol inimestest ühest kõrvast sisse ja teisest kohe ka välja, pärinevad paar tuhat aastat tagasi elanud mehelt, panevad just tänu ajalisele mõõtmele (või pigem mõõtmatusele) need lihtsad ja isegi iseenesestmõistetavad elukreedod kuidagi tõsisemalt ja kainemalt oma maailmanabasuse üle mõtlema.