Uljas vettehüpe võib viia eluks ajaks ratastooli

Ruslan Uibo elu muutus pöördumatult, kui ta kaheksa aastat tagasi koolilõpupeol vette hüppas. Foto: Liis Treimann

«Käis meeletu ragin... Ma vist olin ikka teadvusel. Olin vee all. Käed-jalad ei liikunud,» meenutab kaheksa aasta tagust õnnetult lõppenud vettehüpet Ruslan Uibo.

Suvi pole veel alanud, kui juba on sarnane õnnetus juhtunud kolme vette hüpanud noormehega. Kaks neist viibivad praegu Tartu Ülikooli kliinikumi neurointensiivravi osakonnas ega tea, mis neid edaspidi ees ootab.

Arstid ja õed kardavad esimesi soojasid ilmasid ja koolilõpupidude aega. Nad on valvel, sest ükski suvi pole möödunud õnnetute vettehüpeteta. Ühte praegu haiglas viibivat noormeest hoiab elus hingamisaparaat ja neurointensiivravi arsti Katrin Elmeti sõnul ei ole teada, kui kauaks ta torude külge jääma peab.

Teine hulljulge on osakonnast välja kirjutatud ja kolmas noormees hingamisaparaadist küll lahti saanud, aga hingamislihased ei tööta enam nii, nagu varem.

Jalgu ei tunne

Vettehüppamisega seotud õnnetused on arsti sõnul ühed halvemad, mis üldse juhtuda võivad. «Noorte inimeste selge mõistus säilib. Nad saavad kõigest aru, aga nad on kaelast allapoole halvatud,» tõdes Elmet. «Ütleme nii, et nad ei suuda isegi enesetappu teha.»

Igal aastal on noori hoiatatud, et nad ei hakkaks oma oskusi joobnuna uljalt demonstreerima. «Aga iga kord on see nagu hane selga vesi,» kurvastas Tartu Ülikooli kliinikumi neurointensiivravi õde Inge Võsu.

Suviti satub Tartus haiglasse keskmiselt viis vettehüppajat, mõnel aastal veel rohkem. «On olnud suvesid, kus neid ei jõuagi kokku lugeda,» nentis Võsu. «Neid juhtumeid on palju, kus meile jõuab poiss otse kooli lõpupeolt. Sai just järgmisesse kooli sisse... Nii kurb, et jube.»

Kooli lõpupidu muutis jäädavalt ka 26-aastase Ruslan Uibo elu. Oli 2002. aasta ilus juunikuine suveõhtu, kui koolilõpetajad pidutsesid Tartu lähedal Võrtsjärve ääres. «Käisime kõik saunas,» meenutas Uibo.

Siis kuulis ta, et klassivennad kaklevad purde peal – üks oli paadi vett täis ajanud ja järve uputanud. «Läksin ja ütlesin, et hea küll, toon selle paadi sealt järve põhjast ise ära.»

Seejärel hüppas ta vette. «Käis meeletu ragin... Ma vist olin ikka teadvusel. Olin vee all. Käed-jalad ei liikunud,» rääkis Uibo. «Olin seal juba tükk aega olnud ja siis mõtlesin, et see on see hetk, kus ma suren.»

Uibo surma ei kartnud. Küll mõtles ta, mis emast saab. «Olin juba pikka aega vee all olnud, kui korraga läks kõik kuidagi ilusaks ja valgeks. Kogu elu ilusad hetked käisid silme eest läbi,» meenutas ta.

Korraga tundis Uibo klassivenna käsi oma pea ümbert kinni haaramas ning ta tiriti veest välja. Edasi viibis noormees pool aastat haiglas hingamisaparaadi all. «Ma ei saanud süüa ega juua, mind toideti nina kaudu läbi sondi,» rääkis Uibo.

Siis, kuude möödudes, sai ta iseseisvalt süüa ühe lusikatäie piimasuppi ning poole ja tunni aja kaupa iseseisvalt hingata. Praegu ei tunne vette hüpates neljandat ja viiendat selgroolüli vigastanud Uibo oma jalgu, ta saab kergelt tõsta õlgu ning küünarnukist käsi. Jooma peab noormees kõrrest, sest näpud tema korraldustele ei allu.

Tulevik lahtine

«Esimesed kolm aastat on kõige raskemad, pärast seda hakkad olukorraga vaikselt harjuma,» tõdes Uibo ja lisas, et õnnetuse järel ei ole ta enam see, kes oli varem.
«Mul olid plaanid. Sain just autojuhiloa, ehitasime isaga maja, lõpetasin kooli...» Aga järgnes hoopis periood, mil Uibo lihtsalt oli ja ennasthaletsevalt nuttis.

«Sa lihtsalt ei suuda juhtunuga leppida,» ütles ta. «Enesetapumõtted käisid peast päris tihti läbi.»

Sel kevadel lõpetab Uibo Tallinnas Astangu kutserehabilitatsiooni keskuses IT-eriala ega tea, mis edasi saab. «Tööd mul ei ole ja siin ühikas ma enam olla ei saa,» rääkis ta. Arvatavasti peab noormees naasma sünnikoju Põlvamaale. «Seal elaksime venna ja vanematega väikses korteris, ma ei kujuta ette, kus ma seal olen.»

Kliinikumi neurointensiivravi õe Inge Võsu sõnul ei ole tema 15-aastase tööaja jooksul ette tulnud ühtegi õnnetust vette hüpanud tüdrukutega. «See on nii kurb. Ilusad, noored, targad, mõistusega poisid lihtsalt rikuvad oma elu ära,» sõnas ta.

Tihtipeale arvavat kannatajad, et raha paneb nad taas kõndima – juhul kui minna kas või Soome taastusravile. «Aga see ei ole nii, mina oma tööaja jooksul pole näinud ühtegi poissi, kes oleks kõndima hakanud. Hea, kui nad saavad käsi kronksu tõmmata,» rääkis Võsu.

Õnnetused vettehüppajatega

•    Uljad vettehüppajad on noormehed vanuses 18–26. Igal aastal hüppab ennast Eesti veekogudes vigaseks ligi 20 noormeest, pooled neist koolilõpupidudel.

•    Enamik vettehüppajaist on alkoholijoobes. Õnnetus ei pruugi juhtuda ainult tundmatus kohas vette hüpates, vaid ka seal, kus on sügav – alkoholijoobes inimene ei kontrolli oma keha.

•    Piisab sellest, kui vette hüpates läheb pea viltu ja lülisammas saabki vigastada. Mida kõrgemalt on lülid kahjustatud, seda halvemad tagajärjed.

•    Neljanda lüli vigastamisel võib inimene kohe surra. Kui ei sure, jääb eluks ajaks voodihaigeks ning hingamisaparaadi külge.

•    Levinuim on viienda ja kuuenda lüli vigastamine – see halvab täielikult jalad ja osaliselt käed.

Allikas: PM