Igori silmaalused on tursunud ja nägu loppis. «Pole kolm ööd korralikult magada saanud,» pomiseb mees. On kolmapäeva hommik, kell on seitse. Seisame Igoriga mäenõlval ja vaatame alla Maidani väljaku poole. Maidan asubki küngastest ümbritsetud orus Kiievi kesklinnas. Seal all on opositsionäärid.
Tellijale
Maidanil näeb nii pisaraid, viha kui ka naeru
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nõlvad, kus meie viibime, on valitsuse käes. Siitsamast natuke veel mäest üles ja algabki valitsushoonete kvartal. Ümberringi askeldavad eriüksuse Berkut mehed. Tehakse pasteedivõileibu, keegi urgitseb suurest pudelist hapukurki, mõni üritab ennast tekkidesse mässida ja magama jääda. Öösel oli väljakule kolm rünnakut. Opositsiooni poolel öeldakse hukkunute arvuks «üle kahekümne» ja «ligi kolmkümmend». Teeme Igoriga suitsu. Ühe. Teise. Igor viipab uuesti Maidani ja opositsionääride poole ning ohkab: «Minu pool on seal. Hakkan minema.»