Mart Luik: Ukraina hullutamine

Mart Luik
, vastutav väljaandja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mart Luik
Mart Luik Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Eile suudeti Kiievis sõlmida vaherahu. Hoian hinge kinni, et see habras kokkulepe toimiks. Aga pole kindel. Ukrainlased on mässumeelne rahvas. Kuid teisest ilmasõjast kuni selle nädalani ei olnud nad üksteise pihta siiski tulistanud. «Janukovõtši käed on verised!» karjuvad meeleheitel inimesed. See on tõesti nii. Aga kelle kätel on noorte miilitsate veri? Opositsiooni üks liidreid Arseni Jatsenjuk tunnistas kaamerate ees, et president ei kontrollinud enam julgeolekujõude ja Maidan oma relvakandjaid.

Kirjanduses ja kunstis kipuvad inimesed revolutsiooni kujutama millegi ülla ja romantilisena. Kui me vaatame Eugene Delacroix’ suurteost «Vabadus viib rahva barrikaadidele», siis koondub tähelepanu Prantsusmaa lippu kandvale Vabadusele ja me ehk ei märkagi, millise laibakuhila otsas ülestõusnud seisavad.

Kui valatud veri suudetakse andestada. Kui opositsioon suudab erimeelsused ületada. Kui riik ei lõhene. Kui valimised õnnestuvad. Kui riik ei lähe pankrotti. Ja kui veel hulk kõikvõimalikke takistusi saab ületatud, siis saab Ukraina ehk taas ühe võimaluse, ja Euroopa on kohustatud teda selles aitama.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles