John Lucas: John, ega te soovi mulle raha anda?

John Lucas Foto: Erakogu

Enamiku katastroofide puhul vajavad inimesed ka rahaabi. Siiski peame hoolsalt silma peal hoidma, mis saab rahast, mida meil palutakse annetada, kirjutab briti filosoof John Lucas.

Ma ei ole lehm ja mulle ei meeldi, kui mind lüpstakse. Viimastel aastatel on mind aina pommitatud kirjade ja e-kirjadega, milles väidetavad heategevusasutused püüavad äratada minus härdust annetust teha. Loomulikult olen ma valmis hädasolijaid abistama – kui tegu on tõelise heategevusasutuse tõelise abipalvega. Aga just see tõelisus on sageli kaheldav.

Liiga paljude niisuguste palvete taga seisavad professionaalsed rahakogujad, kes saavad kogutult oma protsendi. Odav ja optimistlik lähenemine, mida mu peal alles hiljaaegu katsetati – Hei, John, ega te soovi mulle veidi raha anda? –, ei suutnud minu heategevat alget üles äratada. Ma olin veidi varem annetanud pisut oma kunagise õpetaja mälestuse jäädvustamiseks. Minu sada naelsterlingit ei olnud mõistagi otsustav panus. See kõigest sümboliseeris mu toetust. Aga seda sellised rahalised panused tihtipeale ongi. Raha räägib: see on viis näidata, et toetamist mõeldakse tõsiselt.