Reformierakonna ja IRLi koostöö valitsuses on kestnud tervelt seitse aastat järjest. Tavakodanik ei kujuta enam hästi ettegi, et võimul võiks olla keegi teine. Massiteadvus on hakanud pidama asjade normaalseks seisuks seda, et võimul on kaks paremerakonda ning opositsioonis Keskerakond ja sotsiaaldemokraadid. Hiljutine avaliku arvamuse küsitlus näitaski, et kõige ootuspärasemaks peeti senise koalitsiooni edasikestmist, Reformierakonna ja SDE koalitsioonil aga oli kõige vähem toetajaid.
Kui selliseid väiteid, mis on loomulikud argiteadvuse tasandil, hakkavad esitama spetsialistid, tundub asi aga üsna pentsik. Selle asemel et avalikkusele selgitada, mis põhimõtetest lähtudes käib valitsuse vahetuse korral uue koalitsiooni loomine, heietatakse mingist lepitamatust «tule ja vee» vastuolust. Just nagu oleks parempoolse ja vasakpoolse erakonna koostöös valitsuse tasandil midagi enneolematut. Kui iga päev poliitikat jälgivad ja sellest kirjutavad inimesed kujutavadki poliitilist maastikku ette vaid ühemõõtmelise parem-vasak telje abil, on lood nende ühiskonnateadusliku ettevalmistusega ikka väga nigelad.