Artur Taevere: uutmoodi õppimine ja õpetamine

Artur Taevere. Foto: Marina Puskar.

Õppimine tuleb muuta mõtlemist, loovust ja koostööd arendavaks selleks, et parandada Eesti inimeste elukvaliteeti ning arendada oskusi, mida muutuval tööturul kõige enam hinnatakse, kirjutab uuenduslike õppeviiside entusiast Artur Taevere.

Aastal 1999 alustasin õpinguid Oxfordi ülikooli esimesel kursusel. Alt laienevad püksid jalas, kahtlus hinges: kas ma saan hakkama? Esimesel nädalal selgus, et ma ei pea loenguid kartma. Eesti keskkoolis omandatud inglise keele oskusega suutsin toimuvat jälgida. Esseede kirjutamisega oli keerulisem. Minu eriala koosnes kolmest osast: majandus, politoloogia, filosoofia. Igal nädalal toimus kaks seminari, kus osalesid kaks tudengit ja õppejõud. Igaks seminariks tuli kirjutada üks arutlev essee, neli-viis lehekülge trükitud teksti. Esseega pidime näitama, et oleme teemast aru saanud, oma seisukohale jõudnud ning suudame seda ka argumenteeritult põhjendada. Eriti keeruliseks läks eksamitel. Kolme tunniga tuli käsitsi kirjutada kolm esseed, igaüks neli-viis lehekülge pikk. Teemad saime teada kohapeal. Ruttu tuli valida õige teema, 10–15 minuti jooksul oma seisukoht läbi mõelda ning siis kibekiiresti kirja panna. Minu kursusekaaslased, kes olid varem õppinud Inglise erakoolides, olid saanud analüütilist mõtlemist ja esseede kirjutamist palju rohkem harjutada...

See kogemus tõstatas minu jaoks küsimuse: milliste teadmiste, oskuste ja isikuomaduste arendamine on Eestis hariduses kõige tähtsam? Kas oskus analüütiliselt mõelda ning oma mõtteid selgelt väljendada (mida hinnatakse Oxfordis) või midagi muud? Olles vastanud küsimusele, mida peaks õppima, võiksime uurida järgmist küsimust: kuidas peaks õppimine ja õpetamine toimuma, et see oleks võimalikult tõhus?