Liiga cool, et koolis käia

, kunstikriitik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kris Lemsalu tööd ei soovi kedagi paika panna ega midagi iga hinna eest selgeks teha.
Kris Lemsalu tööd ei soovi kedagi paika panna ega midagi iga hinna eest selgeks teha. Foto: Paul Kuimet

Rahvusvaheliselt ühe tunnustatuima noore eesti kunstniku kojutulekunäitus.

Viimastel aastatel on olnud üsna aktuaalne, et kaasaegsele kunstile poogitakse külge silte nagu «arusaamatu», «töötab ainult tekstiga» jne.  Sellele, et kunst pole võimeline suhtlema, viitavad nii kriitikud, näitusekülastajad kui ka anonüümsed netikommentaatorid (kes suure tõenäosusega näitusel käinud polegi).

Müürilehes avaldati  möödunud aasta lõpus kunstnik Kärt Hammeri magistritöö pealkirjaga «Vahend, millega olla – kas kaastekst õigustab kunstiteost?», mille ühes lõigus viitab autor just eespool mainitud probleemile: kaasaja kunst kipub töötama ja eksisteerima ainult koos abistava tekstiga. Veel toob Hammer esile asjaolu, justkui suhtuks ühiskond tänapäeval samasuguste kriteeriumite järgi inimesesse, viidates kasutajakontole Facebookis kui nõudele, et sa üldse olemas oleksid.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles