/nginx/o/2020/12/08/13519691t1h59f5.jpg)
Sõna «lammas» viib mind otseteed lapsepõlve. Selle paremasse, hästi hoitud nurka, kuhu kuulub koos vanaemaga lammaste juures passimine, suveõhtune heinamaalõhn ja kitsuke rada sarapuupõõsaste vahel, tallede pehmed müksivad ninad ning juhtlamba isekas pilk.
Veel praegugi meenutavad vana ahju õnaruses lebavad vanad lambarauad värskeid pabulaid, hallikat lõnga ning üle õue kostvat hommikust määgimist. Kui hoolega elamises tuulata, tuleb lagedale vana vokk, paremaid aegu näinud kraasimislauad ning riistapuu, mille pealt sai vihte lõngakeraks kerida.
Täpselt isegi ei tea, mis mind on hoidnud ligi 30 aastat lammastele suuremat mõtlemast, ent arvan, et tegu on nii hella ja hapra mälestusega, mida õieti ei tahakski segada argipäeva troostitusse.
Nii või naa astusin ühel sombusel päeval Kuressaare turuhoone uksest sisse, et rääkida lammastest. Just selles hüljatuna tunduvas majas leidis kolm aastat (2010–2013) kodu projekt KnowSheep, seades endale eesmärgiks luua infomaterjali, mis selgitaks huvilistele naturaalsest lambavillast rõivaste eeliseid, samuti seda, miks süüa lambaliha ja kuidas seda hästi valmistada.
Muutused
Kui nõukogude aja lõpu eel oli igal endast lugupidaval majapidamisel lammas või kümme, vahel rohkemgi (tegelikult ma ei mäleta, palju meil neid lambaid õieti oligi – laut oli täis), siis praegu see nii pole. Aeg nihkus edasi ning nüüd on neil, kes lammastega tegelevad, vähemalt 40-, 60- või 100-pealine kari.
Ajanihe eeldas inimeste spetsialiseerumist, tõugates meid, sovjetiajast väljakasvanud inimesi, nii-öelda maavillasest renessansist, kus maainimesed tegelesid kõigega, millest jõud üle käis, aega, mil tuli valida – üks või teine. Valikut aitas oluliselt lihtsustada orienteeritus kasumile. Õigemini, kahjumi vältimisele. Kõik ei varusta end enam igakülgselt, vaid selleks on inimesed, kes tegelevad kas siis ühe või teise alaga. «Vanasti pidi sul olema lammas, sest sa tegid ise endale riideid, pidi olema lehm, sest said talt piima,» võttis Karen Allas MTÜst Saaremaa Vill maainimeste endise elu-olu lihtsate sõnadega kokku.
Äsjalõppenud projekt
Turuhoone on Kuressaares seisnud aastaid nukrana. Tema seinad mäletavad häid aegu, mäletavad halbu. Turgu ennast ju me linnakeses pole. Sellist, mis vääriks turu nime – vaata kasvõi Tartu, Tallinna või Pärnu poole. Aga turuhoone seisab vankumatult, nähes enamasti välja kui hüljatud kants. Siiski läks tal hästi – 2010. aastal kolis sinna lammastega tegelev projekt, mille eestkõnelejaks (juhiks keeldus ta end pidamast) sai Karen Allas koos abikaasa Alariga. Kõik-
sugu üritusi – töötubadest, väljasõitudest, raamatute koostamisest kuni moešõudeni välja – organiseerinud tegijate hulk ulatub aga umbes kümne inimeseni.
Enesele ootamatult sattusin Karen Allasega jutlema keset hoogsat tööpäeva – turuhoone sooja tuppa tulnud Kuressaare ametikooli õpetaja ja muinasaja rõivastusele spetsialiseerunud Kaie Kesküla lappas temaatilisi raamatuid. «Need on nii huvitavad raamatud, et tahaks neisse sukelduda,» arvas Kaie. Jooniseid kiikas kõrvalt Merike Sepp, Sõrve villaveski perenaine.
Uurisin, mis teoksil? Karen Allas selgitas, et kuigi projekt Know-Sheep sai just läbi, tahaksid nad minna keskaegsetele laatadele ning sarnastesse kaubitsemiskohtadesse keskaegselt riietatuna.
«Me ei ole veel küllalt stiilsed,» sõnas ta. Loodetavasti aitab vastav riietus tooteid müüa. «Tead, kui kurb laadalt tagasi tulla oma suurte pampudega,» usaldas ta mulle. Linaseid riideid neil on, aga tuleb mõelda ka lambatoodetest, lõngast ja nahkadest valmistatud üleriietele.
Küsimus on praegu selles, kuivõrd ehtsad tahetakse olla. Tahtes sooviga lõpuni minna, tuleb ise taimedega lõngu värvida, aga kui see läheb liiga kalliks, siis saab kasutada tehisvärve.
Seepeale jäi mu pilk iseenesest peatuma presidendi vastuvõtutsere-moonial kantud kleidil – Merike Sepp oli selle ilusasti toolile laotanud. Omatehtud ja kaunikene, inspireeritud viikingikultuurist. Aluskleit oli tollal ju teatavasti linane, pealmine riietusese aga villane.
Mis tehtud?
«See, et projekt on läbi, ei tähenda, et meie oleme läbi,» sõnas Karen Allas. «Me oleme ikka siin majas.» Praegu ei ole turuhoonesse kogunenud, lammastega tegelevad inimesed päris kindlad, kuidas end kokkuvõtvalt nimetada. «Meil on vaja taolist nime, mis kõlab ladusalt,» arutles Karen Allas. Näiteks Lambakeskus. Aga samas, lambakeskus võib tähendada ka ju seda, et tegu on kohaga, kuhu kogunevad lambad. Kui panna nimeks Villakeskus, siis kõlab see nagu villa kokku-
ostmiskeskus ... Siiski pole sellest, et nimi on veel kuskil õhus ja ootab oma väljaütlemisaega, suurt midagi. Lambatoodetega tegelevad inimesed on olemas ning vägagi tegutsemisaltid.
Edukas ettevõtmine
Kui aga kokku võtta, mida projekti KnowSheep raames ära tehti, siis sellest saab üks ütlemata pikk saksapärane sissejuhatus. Nii saja või enama leheküljega, sest tegid nad palju. «Me olime väga edukad,» arvas Karen Allas. «Algus võttis kaua aega. Aga pärast läks asi väga hoogsalt käima.» Seejärel tõusis Karen püsti ning viis mu kättpidi raamatute juurde. Tegemist oli ühe ja sama teosega neljas keeles.
Eestikeelse kõvakaanelise, rohkete piltide ja asjaliku jutuga varustatud trükise pealkirjaks pandi «Villakäsitöö Läänemere saartel». «See on suur töö,» teadis Karen Allas. Kinnitan, seesuguse raamatu koostamine, materjalide hankimine, tõlkimine ja toimetamine on tõega üks tõsine ettevõtmine. «Aga keegi ei saa sest aru, kui seda pole ise läbi teinud,» märkis Allas. Raamatuga koos on ka 19 klippi sisaldav DVD. Teost pole laiemale üldsusele veel jagatud, sest üks väike, aga ajanõudlik asi nõuab veel kordategemist. Mis täpselt, jäägu see saladuseks.
Seejärel torkas Karen Allas mulle pihku teisegi raamatu, Annika Michelsoni «Ute! Ute! Ute!», mis räägib traditsioonilise lambapidamise kogemustest. Ning filmi kodusest lambatapmisest. Seda vaatan alles siis, kui olen suutnud oma lapsepõlvelambad paigutada mälukambri seifi.
Seejärel võis ringkäik turuhoone teisel korrusel alata. Vasakut kätt esimeselt korruselt ülemisele viivat treppi jääv mitmekesine ning värvikas väljapanek sisaldab pea kõikmõeldavaid käsitööesemeid, mis kuidagi on seotud lammastega.