Juhtkiri: valitsuse kehvad eeldused ja suured võimalused

Foto: Urmas Nemvalts

Uue valitsuse ametiaega on vähem kui aasta. Kui kirjeldada seda suurel määral tõsielule tuginevalt nii, et esmalt kulub paratamatult aega sisseelamiseks, siis läheb riigikogu suvevaheajale ja seejärel juba algabki valimiskampaania, ei näi väljavaated sisukaks tegutsemiseks tõesti kuigi lootustandvad. Kui lisame siia rahvusvahelise keskkonna ilmse ebakindluse, millel võivad olla ja suure tõenäosusega ongi muuhulgas ka majanduslikud mõjud, oleme määratlenud veel ühe kari Taavi Rõivase valitsuse teel.

Kolmas ja kõige ilmsem kari on alustava valitsusliidu partnerite maailmavaateline erinevus. See võib (mõne poliittehnoloogi meelest) olla abiks valimistele vastu minekul – saab esitada kontrastseid vastuolusid (ja tegeleda üksteise lõksudesse püüdmisega).

Kuna IRL ja Reformierakond konkureerivad üpris kattuva valijaskonna sümpaatiale, on püüd senisele partnerile vastanduda arusaadav. Võib ka tuua analoogia aastasadu püsinud Briti välispoliitilisest doktriinist – taktika oli toetada Mandri-Euroopas alati nõrgemat kahest hegemooniks pürgijast. IRL ise kuulutas pärast eelmise sügise kohalikke valimisi, et nüüd on nemad paremerakond number üks. Reformierakonna partnerivahetuses on väga tugev poliitiline loogika, ehkki inimlikus mõõtmes pole põhjust kaasa kiita ei loobumisele maailmavaateliselt lähedasest partnerist ega teatavas mõttes reeturlikkusele.