Tellijale
Jelena Poverina ja Raivo Vare: kas me ikka veel ei õpi oma vigadest?
/nginx/o/2020/12/19/13537572t1h6683.jpg)
/nginx/o/2016/10/12/5949557t1h7d36.jpg)
9. aprill 2014, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2011/12/02/860358t1h892e.jpg)
Pärast 2007. aasta aprillisündmusi tekkis ühiskonnas korraks äratundmine, et siin, meie maal ja meie kõrval, on lisaks vana korda või Venemaad mõneti mõistetavalt tagaigatsevale venekeelsele vanemale põlvkonnale kasvanud uus, paiguti ebalojaalselt või siis ükskõikselt meelestatud venekeelsete noorte oma. Ärgem rääkigem siinjuures pika toime ja väga suure tähtsusega erikeelse hariduse temaatikast, mis on omaette jutt. Kuid meedia rolli pole põhjust kuidagi alahinnata, nagu näitasid ka Ukraina sündmused.
Tookord tundus, et hakkasime lõpuks mõistma, et oleme midagi maha maganud ja jätnud meie venekeelsed kaasmaalased, nii noored kui vanad, suuresti välja meie ühisest inforuumist ühe teise, vaimu lojaalsust mõjutava ja väärtushinnanguid suunava ainuvalitseva inforuumi meelevalda. Kuid see äratundmine sumbus kiiresti tavapärasesse hädaldamisse, et «raha ei jätku» ja «nagunii ei suuda me midagi teha». Aplombikalt alustatud ETV 2 programmi fookus muutus kiiresti muuks ning venekeelsete sisuliste ja sisukate saadete saatuseks oli suhteliselt kiire lõpp. Me jätkasime vanal, «paralleelmaailmade» kursil, kus eesti- ja venekeelse kogukonna inforuum erineb, ja tundub, et praegu veelgi dramaatilisemalt kui enne. Silmas pidades naabruses toimuvat, on see väga vale ja lühinägelik positsioon.